Peale lahutust tegin mitu vale otsust, et kompenseerida laste valu. Olen alati arvanud, et mina ei ole see vanem, kes lapsi rahaga ära hakkab ostma. Aga kui laps on kurb, sest isa on eemal juba pikemat aega ja mina emana ei saa muud teha, kui alguses lohutada, selgitada ja rääkida, aga igatsus ainult kasvab, siis on väga lihtne minna seda teed, et last rõõmustada uue mänguasja või telefoniga. Natuke rohkem raha ja natuke aega ja jälle on kõik korras. Aga kui trauma on möödas, elu on paika loksunud ja enam ei ole vajadust asjadega igatsusvalu kompenseerida, siis on väga raske selgitada, et tegelikult ei ole nii palju asju vaja, meil ei ole nii palju raha, mida kulutada ja nüüd peab hakkama kokku hoidma.

Seega, keskkonnavahetuse abil on tunduvalt lihtsam väga radikaalseid otsuseid vastu võtta. Nüüd on meie elu selline ja punkt. Meil on kaasas 5 kleiti ja igaühele ühed soojemad riided...

Jaga
Kommentaarid