Oli veebruarikuu üheksateistkümnes päev ning Tallinnas külvas uudishimu Nõukogude Liidu veel üsna värske juhi Mihhail Gorbatšovi saabumine. Rahvas oli tema saabumisel siiski üsna rahulik ning pingevaba. Tähtsalt riigijuhilt päiriti korterite probleemide kohta ning juleti isegi oma küsimustele lahendust nõuda. Gorbatšov aga ajas enda juttu ning jätkas käte surumist.

Ringi reisides külastas Gorbatšov nii Eesti kolhoosnike maja, Lenini monumenti, Maarjamäe mälestuskompleksi, Tallinna Polütehnilist Instituuti, 9. mai kolhoosi kui ka Väätsa külalistemaja, kus riigipea oli palunud mängida "Saaremaa valssi", mida ta oli kunagi kuulnud. Muusikutel puudusid aga loo noodid, ning nii see esitamata jäigi.

Tallinnas toimus samal ajal ka XX komsomolikongress, millest Gorbatšovile polnud teada antud suures kartuses, et too sedagi külastab. Tänaval noortega vesteldes sai aga Gorbatšov kogunemisest teada, ning otsustas seda külastada. Kongress oli aga toonase ENSV juhi Karl Vaino vaadetega üsna suures vastuolus, ning seega tekitas kohalikus juhis parajat paanikat, kuna tema kavandatud ENSV kuvand pidi saama rikutud.

Kongressilt jäi aga kõigile meelde hoopis Gorbatšovi enda apsakas - nimelt pöördus ta oma kõnes hoopis vale rahva poole, alustades oma sõnavõttu: „NLKP Keskkomitee nimel tervitan südamlikult Nõukogude Läti noori”. Tekkis segadus ning peale teist korda Läti mainimist tundus kuulajate kohmetuse põhjus ka Gorbatšovini jõudvat - kolmandat korda ei tulnud.

Tema enda kaaskond tõi põhjenduseks, et riigipea oli saabunud Lätist ning lihtsalt inertsist Läti poole pöördunud. Muuseas saatis Gorbatšov enne lahkumist isiklikult toonasele ELKNÜ esimesele sekretärile Arno Almannile oma vabandussõnad.

Kokku oli Gorbatšov Eestis kolm päeva.

Vaata videost!