"Inimkonna praeguse arengujärgu kriitilisusest tuleneb eetiline ja inimlik kohustus hoiduda aktsioonidest, mis muudaksid küsitavaks järgmiste põlvkondade võimalikkuse või asetaksid nad tingimustesse, milles inimväärne elu pole mõeldav."

Just nende sõnadega võttis teadlane Lembit Valt 1987. aasta esimeses Eesti Looduse numbris kokku fosforiidikaevanduste vastase liikumise põhimõtted.

Juba eelmisel aastal toimunud pleenumil võtsid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liikmed fosforiidi kaevandamise negatiivsed keskkonnamõjud Eestile ning ka ajakirjanikud võtsid vedu. Üks esimesi julgeid oli Juhan Aare, kes ETV eetris teema avalikkuse ette tõi.

Eriti aktiivselt võtsid tuld Tartu Ülikooli tudengid, kes korraldasid 1987. aasta aprillis aulakoosoleku, millel arutati kaevandamise sotsiaalseid ja ökoloogilisi tagajärgi. Koosolek kujunes protestiavalduseks ning 1. maist hakkasid tudengid kandma kollaseid protestisärke. Mais toimus Tartus ka üliõpilaste protestirongkäik.

Eesti aktiviseerus eesotsas keskkonnaaktivistide ja muusikutega. Rahvas leidis eri viise oma tahte näitamiseks ning väljus fosforiidisõjast võidukana. Seni end kõikvõimsaina tundnud Moskva ja Tallinna otsustajad pidid hakkama rahva tahtega tõsiselt arvestama.

Videost saab näha 1987. aasta uudisklippi fosforiidi mõjudest ning taustal kõlab ka JMKE provokatiivne fosforiidivastane laul.

Vaata videost!