Jutuajamisest ERRi juhi Erik Roosega ilmnes, et kahte järgmist olümpiat võib-olla Eesti kanalid üldse ei kajastagi. Kõne all oli poliitiline surve ERRile, ringhäälinguseaduse uuendamise vajadus ning meedialiidu kaebus Euroopa Komisjonile ERRi rahastamise asjus.

Minu poolest oleksime võinud kokku saada juba kaks nädalat tagasi, aga teil polnud aega, eelarvetegu käis täie hooga.

Nii oli. Sel aastal jäi see väga aasta lõppu. Nüüd oleme kaks nädalat pingeliselt uue aasta eelarvet teinud. Ühelt poolt oli see lihtne – summa on sama, mis eelmiselgi aastal –, teisalt aga keeruline: kui kulud suurenevad, peab neile ikkagi katte leidma.

Just tahtsin küsida, et palju teil palk tõuseb ja palju ajakirjanikud juurde saavad.

Üldse ei tõuse praeguse plaani järgi.

Ei teil ega ajakirjanikel?

No eelarves ei ole vahendeid. Kui kuskil vajab täitmist mõni koht, tuleb see täita sisemiste ressursside arvel.

Kuula siit.

Missuguseid muudatusi toob sisus kaasa tõsiasi, et sentigi juurde ei saa?

See oligi eelarve tegemisel kõige keerulisem: kuidas samu asju edasi teha, kui tuleb mingi kallinemine. Ühtegi suurt või tuntud formaati eetrist ära ei kao. „Õnne 13” kestab edasi.

Erameediale on mööduv aasta olnud raske: suures joones oleme kaotanud ühe kuu palga. Mida olete teie pidanud optimeerima?

Kevadise Covidi laine ajal alustasime sisuliselt topeltuudistega ja oli ka päevane AK. Sinna kulus üksjagu lisaraha, mis tuli seestpoolt leida. Kellegi palka otse ei vähendatud, aga näiteks lisatasud või ületunnitöötasud on kadunud.

ERR on Baltimaade suurima eelarvega avalik-õiguslik ringhääling, ometi kordate ühtelugu, et raha ei ole. Kuidas nii?

Täpsustan, Leedu eelarve on suurem. Leedukad läksid neli aastat tagasi teisele rahastamismudelile, nemad saavad teatud kindla protsendi maksutulust, kuni 1,3-1,5 protsenti aktsiisidest ja tulumaksust. Nii et nende eelarve on suurem. Lätlastel on väiksem, aga neil on raadio ja telekas eraldi.

Tabel, mida mina olen näinud, ütleb et ERR on Baltimaade suurima käibega meediafirma üleüldse. Kas mu andmed on ekslikud?

Arvan, sõltub selles, mis aastat vaadata või mis seal sees on. Üldiselt on leedukas püsikulude poolest suuremad. Siin on eksitav aspekt: sel ja eelmisel aastal pandi ERR ühinema küberturvalisuse seaduse regulatsiooniga. Selleks anti meile ühekordselt mitme aasta peale seitse miljonit. Kui see summa – mille eest ühtegi saadet teha ei saa, selle eest saab IT-arendusi, lisaservereid jms – maha võtta, siis võib öelda, et baaseelarve ei ole suurenenud juba palju aastaid.

Suurima käibega meediafirma Baltimaades, ütlevad minu andmed.

No kui nii, siis nii, eks me siis kulutame raha ära.

Peale otse maksumaksjalt tuleva raha saate ka umbes 850 000 eurot igasugustelt ministeeriumitest, Euroopa Liidult, on ka mõni erafirma, nt Subaru Nordic. On see ikka seaduslik?

Subaru kohta ma ei mäleta, see on ilmselt mingi spetsiifiline pisike number. Summad, mida oleme aastaid lisaks saanud, jääb poole miljoni ja miljoni euro vahele aastas. Protsentuaalselt on see üsna tagasihoidlik või olematu number.

No aga erameediale ei anna seda keegi.

Kogu aeg annavad, iga päev. Reklaamina. Sellest te elategi. Meile annab näiteks Keskkonnainvesteeringute Keskus mingi sümboolse summa, et toetada „Osooni” tootmist. Haridusministeerium annab näiteks saatele „Kõige targem rahvas”.

No seal „Osoonis” kiidetakse ainult, kui ilus on eesti loodus ega arutleta selle üle, mis on ühiskonnas kuum.

Igas saates me seda arutada ei suuda, kui halb on valitsus ja halb opositsioon või vastupidi. Igal saatel on oma formaat. On tulnud ka etteheiteid, et tegeleme liiga palju poliitikaga. Eks me püüame seal kuskil keskel olla.

Minu mulje ütleb, et ERR on kasvanud väga tugevaks, erakanalid jäänud hästi niruks. On see teleturule suures pildis hea?

Jah, Eesti Televisiooni esimene kanal on praegu suurem kui Kanal 2 ja TV3 kokku. Sellist seisu pole olnud viimaste loomisest saadik. Küsimus ei ole ainult rahas.

Aga milles siis veel?

Minu kolleegide suurepärases töös.

Mulle tundub siiski, et maksumaksja käest raha saada on veidi lihtsam kui seda ise teenida.

See on tõsi. Kuid baaseelarvet pole meil muudetud aastaid. Tänane juhatus on olnud ehk ka karm ja konkreetne. Kui öeldi, et lisaraha ei ole ega tule, oleme pidanud selle rahakotiga majandama. Vaatasime üle topelttegevused, mh tehnoloogia poolelt, ja paigutasime raha ümber. Paljud ERRi praegused juhid on erasektori taustaga, seetõttu on nende suhtumine rahasse nõudlikum, efektiivsem.

Kas vastab tõele, et ERR on teinud pakkumised järgmise olümpiate, 2024 ja 2026 kajastamiseks, aga see oli liiga väike ja õiguste omanik keeldus müümast?

Jah, vastab tõele. Kui vahepeal käis olümpia nii Kanal 2s kui ka TV3s, siis mindi õiguste ostmise hindadega umbes kolm korda üles. Enne maksid õigused mõnisada tuhat, nüüd üle miljoni.

Nii et need kaks järgmist olümpiat ERRi ekraanile ei tule?

Me teatasime õigusel vahendavale Ameerika hiiule Discoveryle, et meie oleme ikka aastas 2014 – meil on sama palju raha kui siis. Selle peale teatati, et see ei sobi. Tekkinud on kurioosne olukord: Kanal 2 ja TV3 ei kuuldavasti olümpia ülekandmisest huvitatud. On tekkinud risk – kui kaubale ei saada –, et Eesti inimene peab olümpiat vaatama Eurospordist.

Kuidas te suhtute sellest, et erameediaväljaanded on seljad kokku pannud ja teinud ERRi asjus pöördumise Euroopa Komisjonile?

Ühelt poolt on see täiesti legitiimne tegevus. Vaba maa, demokaatia, sõna on vaba ja need teised toredad sõnad. Igaüks, kes tunneb, et tema õigusi on riivatud, mitte ainult ei või, vaid lausa peab sellest märku andma.

Ma sihin pigem sinna: kas mõistate erameedia muret?

Mõistan muret. Probleem on tulude vähenemine kulude kasvu juures. Mure on reaalne. Aga süüdlane ei ole ERR, põhjused on teised. Eeskätt räägime muutunud meediamaastikust, sotsiaalmeediavõrgustikest, hargmaistest mängijatest nagu Google ja Facebook.

Sellega tegeleb erameedia päevast päeva.

Aga halvasti tegeleb. Mina olen korduvalt rääkinud: paneme selja kokku, ma aitan teid. Selle peale öeldakse: ei, pane parem oma veebiuudised kinni. See ei ole minu arvates konstruktiivne diskussioon.

Muide, olen kuulnud juttu, et ERRi portaalil ja selle juhtidel on eesmärk saada suurimaks turul. Kes on selle sõnastanud?

Mina ei ole küll sellist eesmärki seadnud. Kui uus juhatus kolm ja pool aastat tagasi alustas, siis olid tulemused veebis nigelad. ERRi portaale samahästi kui ei tarbitud, numbrid olid väga väikesed. Oli selge, et on vaja teha paremat tööd. Ilma et sinna oleks oluliselt raha juurde antud ongi nüüd paremat tööd tehtud. Tulemusi võrdleme eeskätt iseendaga. Nagu golfis. Kui eelmises kvartalis oli sada tuhat lugejat, siis nüüd võiks 120 000 täis tulla. Näiteks, need on otsitud numbrid.

Need numbrid oleksid huvitavad. Olen kuulnud, et üks magistritöö tegija soovis neid numbreid saada, aga talle ei antud.

Jutt käib Martin Šmutovist, Õhtulehe peatoimetajast. Ma muidu ikka anname numbreid, aga tema küsis numbreid, mida me ei kogu.

Mul on kindlad andmed, et need numbrid on olemas.

Osa numbreid ta on saanud. Ma kõiki detaile ei tea, sellega tegeles vist uudistetoimetus. Midagi salajast meil ole.

Kui oluliseks peab ERR erameedias loodud head sisu refereerimise kaudu võimendada?
Seda me teeme. Siin isegi piir ERRi ja erameedia vahel isegi kaob, sest eri organisatsioonide peatoimetajad on juba ammu kokku leppinud, et tsiteerimine on lubatud. Seda tehakse vastastikku.

Kui ma jälgin nt Mailis Repsi skandaali ERRi uudisvoos, jääb mulle mulje, et raskuspunkt on küsimusel, kas Õhtuleht on eksinud, mitte asja tegelik sisu.

Minul sellist muljet ei ole jäänud. Loen ERRi, Postimeest, Õhtulehte ja Delfit vaheldumisi kümneid kordi päevas, nii et mul on isegi raske öelda, kust ma midagi lugesin. Sellist muljet, et Šmutov valis ühe, Delfi teise ja ERR kolmanda teema, mul ei ole. Kogu see vaidlus oli ajakirjanduslikus mõttes väga huvitav. Prokuratuur andis ju ka selge vastuse kõigile spekulatsioonidele. Muide, ma ennustasin paar päeva tagasi kolleegidele, et just selline vastus tuleb.

Kuidas suhtute tõsisasja, et tänapäeval on võimalik liikuda ajalehest parteisse või suhtekorraldusse ning siis jälle tagasi tulla?

See teema oli meil üleval mõni aasta tagasi, kui meile paar uut toimetajat tuli. Nõue, et niimoodi liikuda saab ainult ühe korra, on pärit Ameerikast. Ma ütlesin täiesti siiralt, et....

Oot, et käib ühe korra ära ja tuleb siis tagasi?

Ei. Korra lähed ja tagasi enam ei tule. Küllap on seda printsiipi Ameerikaski rikutud. Ent Eesti erinevus väga suurtest ühiskondadest on see, et meie inimressurss on nii väike. Kui ükski, kes on Toompealt läbi käinud, ei tohiks enam ajakirjanduses töötada, siis oleks see ennekuulmatu raiskamine.

See on tõsi.

Seda ütlesin ma ka siis, kui käis vaidlus Toomas Sildami üle, kes on töötanud presidendi kantseleis. Et ma eelistan inimest, kelle kohta ma tean, kust ta on tulnud – inimesele, kes on küll formaalselt sõltumatu, aga tundub, et ta võib-olla ajab kellegi asja.

Olete rõhutanud, et teie ajakirjanikke tööle ei võta, küll aga kirjutate alla kõigile töölepingutele, mis on sisuliselt vetoõiguss. Kui tihti olete seda õigust kasutanud?

Ohoh. Väga hea küsimus. Aus vastus on, et mitte ühtegi korda, aga on olnud juhtumeid, just osakonnajuhtide tasandil, kui ma olen öelnud, et selle või teise kandidaadi lepingule ma alla ei kirjutaks.

Me peame rääkima ERRile avaldatud poliitilisest survest. Kuidas te üldse saate tööta koos sellise nõukoguga, mille kompetents on väga pehmelt öeldes küsitav ja mis pealegi topib pidevalt oma nina igapäevatöösse, keelab, käseb, poob ja laseb?

Praegu on see surve väiksem, kui ta oli kevadel või eelmisel sügisel ja eelmisel kevadel.

Väljastpoolt vaadates: ei lähe päevagi mööda, kui ei taheta kedagi lahti lasta....

Vaba maa. Seadusel, millega raadio ja televisioon kokku pandi, on küll palju puudusi, aga teistpidi on see suhteliselt hea. Juhatuse ja toimetuste rollid on päris hästi paigas.

Mis vaba maa? Ringhäälinõukogu liige solvab tuntud saatejuhte sõnaga, mida ma siin kordama ei hakka. Siin pole vaba maaga midagi pistmist.

Ta ei tööta enam nõukogus.

Hea küll, aga ta ei palunud ka vabandust.

Mina ei saa sundida kedagi vabandust paluma. Seda ma ütlesin küll avalikult välja, et see oli täiesti sobimatu.

Missugust tuge pakkus ERR Marko Reikopile ja Grete Lõbule?

Me vestlesime sel teemal, mitte küll otseselt mina, ja selle peale sündiski minu vastulause – et nad mõistaksid, et selline olukord on lubamatu ja juhatus kaitseb neid igal juhul.

Kas kohtusse on mindud?

Juhatus ei saa seaduse järgi nõukogu liikme vastu üldse kohtusse minna.

Marko Reikop ja Grete Lõbu plaanisid seda ise teha. On nad läinud?

Mina ei tea, et oleks. See mõte käis läbi, aga mulle tundub, et see peatükk on suletud.

Kui Urmas Reitelmann nõukokku sai, siis oli ju päevade küsimus, millal midagi säärast juhtub. See oli ju ilmne ka teile?

Jah, ei, noh, ma ei mõtle nendes kategooriates, aga tõsi, selline asi võis juhtuda.

Kas tema asemel tulnud Anti Poolamets on parem? Ta räägib näiteks, et rahvusringhäälingu eesmärk on väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit. Tal on etteheiteid Euroopa Liidu teemade kajastuses. Kas hakkate nüüd...

See esimene lause on tsitaat rahvusringhäälinguseadusest. Seadust võib ikka tsiteerida, jumala eest. Mõned tsiteerivad isegi põhiseadust.

Poolametsa suust kõlas see natuke... teistmoodi.

No vaat, ma ei läheks sellele libedale teele, et osa inimesi võib põhiseadust tsiteerida ja osa mitte. Mäletan, kui ilmselt omaniku initsiatiivil tuli Postimehe päismikku uus loosung, mis on ka pärit põhiseadusest – ma ei näe selles midagi halba. Osa ütles, et see on kohutav kuritegu. Ma ei saa üldse aru, millest me räägime.

Kas Poolamets on andnud juhiseid Euroopa Liidu teemade käsitlemiseks?

Pole Poolametsaga elus kordagi kohtunud. Ei, valetan. Eelmisel nädalal korra trehvasime parlamendi koridoris. Ütlesime tere, aga me pole sõnagi vahetanud. Hea meelega tahaksin temaga kohtuda. Järgmine võimalus on 8. detsember, mil toimub nõukogu koosolek.

Siis võiksite ehk ka küsida, kes peaks tellima uuringuid, mis võiks tema hinnangul kinnitada oletust, et ERR on kaldu liberaalsuse poole. Äkki peaksite teie neid tellima?

Ilma naljata, kui me suudaks kokku leppida metoodikas, siis ma ei välista, et professionaalid võiksid seda uurida. Praegu seda metoodikat ei ole.

Missugust nõu on teile või ERRis laiemalt andnud Peeter Espak, kelle tugevustest ei saadud eriti aru, kui ta nõukokku pääses?

Uued eksperdid, kolm tükki, kui ma ei eksi...

No nad olid ikka kõik parteilise taustaga.

See oli maikuus, eks. Pärast seda on toimunud kolm nõukogu koosolekut. Meie kontaktid ei ole olnud väga detailsed, koosolekud kestavad tund-kaks.

Mis on Espaki panus?

Ma peaksin välja võtma nõukogu protokollid.

No te ju mäletate?

Ausalt, ei mäleta. Nõukogu liikmed on esitanud küsimusi, ka Espak on esitanud. Need küsimused ei ole olnud ei targemad ega rumalamad kui teiste liikmete omad.

Mart Helme, lahkunud siseminister, on ERRi töötajaid sõimanud ajakirjanikeks-propagandistideks ja lubanud neil raha ära võtta. See oli alles oktoobri lõpus. Millel põhineb teie kindlus, et Martin Helme, kes on temaga samadel seisukohtadel, ei hakka sama juttu ajama ja uus maja jääbki ehitamata?

Majaehituse raha on riigieelarve strateegias olemas. Tiigieelarve strateegia võetakse vastu koalitsioonis. Ma ei näe varianti, et Eesti Vabariigis tekib koalitsioon, kes pöörab RESi tagasi. Nii lihtne see ongi.

Nii et 22 miljonit maja jaoks jääb teile alles, ükskõik, mida Martin Helme ka ei räägiks?

Täna on see seal sees ja ma ei näe mehhanismi, kuidas see peaks sealt välja liikuma.

Mõni sõna rahvusringhäälingu seaduse eelnõust, mille esitas EKRE liige Kalle Grünthal. Tema heitis ette, et ERRi ekraanil käib samasooliste abielu propaganda, ja rääkis muid veidrusi. Ka heitis ta ette, et Henn Põlluaas olevat tahtnud eetrisse minna, aga polevat saanud. Kuidas suhtute rahvusringhäälingu seaduse muutmise vajadusse ja Grünthali argumentidesse?

Rahvusringhäälingu seaduse uuendamine on päevakorral juba kolm aastat. See on seotud Euroopa Komisjoni menetlusega, mis praegu käib: et kas see, mille jaoks maksumaksja ja riik ERRile raha annab, on täpselt see, mida ma teeme. Seda peaks täpsustama, see on mõistlik tegevus.

Aga Grünthali jutt?

See on nüüd täiesti teine eelnõu. Ma ei ole päevagi olnud parlamendi liige ja kui jumal lubab, siis ei saa ka selleks. Aga mina teeks seda asja teisiti. Ma kohtuksin kõigepealt selle organisatsiooni inimestega, kelle probleeme ma lahendama hakkan – et saada aru, mis probleem üldse on ja mil moel on see lahendatav. Lepiksin ka kokku ka oma fraktsiooni liikmetega, mida kuuldatavasti ei ole tehtud. Säärasel kujul sel eelnõul elujõudu pole. Ja kui see on ka Grünthalile selge, tekib küsimus, miks seda tehakse.

Teie ametiaeg saab varsti läbi, kas kandideerite uuesti?

Vara öelda. Nii varsti see ka ei ole, poolteise aasta pärast.

Inimesed mõtlevad ju ometi ette.

Mina nii kaugele ette ei mõtle.

Allikas: www.DELFI.ee