VIDEO | Ministrid näevad koolikiusamises probleemi, kuid rõõmustavad, et seda teadvustatakse
Ratas möönis, et tänane kool on teistsugune kui kool sellel ajal, mil tema koolis käis. "Ma käisin üsna väikeses koolis Tallinna kontekstis, see oli Nõmme Rahumäe põhikool ja peale seda Nõmme gümnaasium," märkis ta.
Peaminister möönis, et narrimist tuli koolis ikka vahel ette, kuid kiusamine ja narrimine polnud siiski igapäevane. Pigem oli päris suur rõhk õppimisel, aga väga suur rõhk ja võimalused ka huvitegevusel, spordiga tegelemisel."
Helme sõnul on koolikiusamine olnud alati äärmiselt vastik ja ebameeldiv tõsiasi. "Ta on tänasel päeval kindlasti muutunud, ta on kolinud võib-olla netti, keegi ei osanud kusagil 1950. aastatel möödunud sajandil mingist netikiusamisest undki näha," sõnas ta ja lisas, et kiusamise vormid ning sihtmärgid on kindlasti muutunud, aga see ei muuda tõsiasja, et igasugune koolikius tekitab inimeses stressi.
"Ma võin tuua oma oma kogemusest näiteid, et meie ajal oli pigem tegemist füüsilise kiusamisega. Kaklused olid igapäevased. Kambad ja kampadevahelised kaklused olid ka igapäevased. Suuremate poiste terror väiksemate vastu oli igapäevane," loetles Helme. "Võib-olla see kõlab kuidagi väga naturalistlikult, aga WC-s suuremad poisid harrastasid seda, et andsid põlvega pissijale vopsu tagumikku ja ütlesid: "Kusi kinni!". See oli äärmiselt ebameeldiv, äärmiselt ebameeldiv, vastik," rääkis Helme.
"Tohutult positiivne on see, et ühiskonna suhtumine on muutunud. Tol ajal selle peale naerdi ainult: oh, mis, kannata ära, suuremad poisid ikka teevad nalja. Tänapäeval sellist suhtumist enam ei ole. Tänapäeval võetakse seda ikkagi juba tõesti kui sellist kiusu, mis ei ole lubatav," märkis Helme. "Nii et ühiskonnas on muutunud nii kiusamise vormid kui ka suhtumine kiusamisse." Samas möönis ta, et kiusamine ei kao kunagi täielikult.
Luik sõnas, et on Helmega nõus selles osas, mis puudutab ühiskondlikku teadlikkuse tõusu. "Mis puutub koolikiusamisse, siis see on väga raske probleem ja sellega tuleb tegeleda. Ma arvan, et siin on eriti suur roll õpetajatel, sellepärast, et olgem ausad, õpetajad tihti tegelikult ikkagi teavad, mis toimub, ja vaatavad kõrvale väga mitmetel põhjustel," nentis Luik. "Loomulikult on suur vastutus kodul, aga kindlasti peavad ka õpetajad olema valmis vajaduse korral tõsiselt sekkuma."
Luik kinnitas, et näiteks kaitsevägi teeb väga suuri jõupingutusi selleks, et poleks seda, mis nõukogude ajal oli väga tuntud kui "dedovštšina" ehk see, kui vanemad sõdurid kiusasid nooremaid. "Praegu me oleme sellest praktiliselt täiesti vabad," sõnas ta. Kaitseminister möönis, et kaitsevägi on teistsugune ja sellel on ka võimalus korda tugevamalt maksma panna. "Aga kindlasti koolid peavad tõsiselt neid probleeme arutama," toonitas Luik.
Reinsalu rõhutas et keegi ei tohi jääda oma murega üksi. "Tegelikult see on üleskutse nii väikestele inimestele, kes endast suurema murega silmitsi on, ja see on tegelikult ka üleskutse ja vastutus kaasinimestele, ka koolikaaslastele, teistele õpilastele, õpetajatele, tuttavatele ja sugulastele," ütles ta. "Alati on olemas lahendus, keegi ei pea seda muret endas kandma ja selle ümber piinlema."
Reinsalu sõnul on koolikiusamise puhul probleemiks füüsiline vägivald, kuid alahinnata ei tohi ka vaimset vägivalda. Mõlemat soodustab tema sõnul kambakultuur, mis paneb noori grupis tegema asju, mida üksi ei tehtaks. Noortel on tema hinnangul vähem ka empaatiavõimet, mis kasvab elukogemusega.
Reinsalu lisas, et võrdselt oluline on nii koolikiusamise ohvrite toetamine kui ka vajadusel süüdlaste karistamine. Seda eelkõige selles mõttes, et süüdlane saaks ise aru oma teo tagajärgedest ja käituks õiguskuulekalt, sest vastasel juhul võib kiusamine kasvada ka õigusvastaseks tegevuseks.
