Mis olid ajakirjanduse proovikivid 1989. aastal ning mis on need täna?

30 aastat tagasi oli ajakirjandust lugejatel ja ühiskonnal väga vaja. Sa adusid seda ajakirjanikuna, et su töö läheb inimestele korda ning muudab elu ja keskkonna paremaks. Vahepeal kadus see ära, kuid praegu tunnen, et asi on tagasi tulnud. Ma tunnen taas, et head ajakirjandust on väga vaja ja see kannustab.

Üks erinevus on ka. Toona, 30 aastat tagasi, olime kõik hästi optimistlikud. Naersime. Ei taha küll näpuga näidata, aga mõned kolleegid vaid hädaldavad, et palk on väike, ei tea, mis meist saab, poliitikud ei armasta meid, ei tea, kas kojukanne ikka tuleb… Seda hädaldamist oli toona vähem ja seda ei peaks ka praegu olema.

Enda vaatevinklist erines see, et olin noor ja loll ning tegin samme, mida ette praegu ei võtaks. Praegu on mul teine viga, olen natuke kulunud ja kogenud. Olen mõelnud, et praegu antakse noortele palju tegevusruumi ja see on jälle üks sarnasus 1989. aastaga. Verinoore entusiastlikke inimesi võtsime toona tööle, täna on aeg teha seda sama. Ajakirjanike seas toimub põlvkondade vahetus, aga see võiks olla veelgi kiirem protsess.

President Kersti Kaljulaid ütles Eesti Ekspressi ja Äripäeva konverentsi avakõnes, et meediavabadust saavad hoida meediamajad. Kas Teie hinnangul on sõna vaba?

Minu hinnangul on sõna vaba, aga tunnen muret sõnavabaduse suhtes küll. Viis-kümme aastat tagasi rääkisime sõnavabadusest kui millesti iseenesestmõistetavast, siis nüüd arutame sellest oluliselt rohkem. Õnneks asi pole nii hull, näeme küll ilminguid, aga sõna on vaba.