NATO-l on raskeid aegu olnud varemgi, ütles julgeolekuanalüütik Merle Maigre tänases otsesaates. Praegune strateegiline kontseptsioon on kümme aastat vaja ja vajab uuendamist.

Miks teie, elupõline riigiametnik, erasektorisse siirdusite?

Erasektoris on võimalik küberkaitse teemadega veelgi süvenenumalt tegeleda, saan seal areneda, ja see on väga hea. Põnev on.

Arvestades teie kogemust julgeolekuteemades ja NATO peakorteris töötamist võiksite ju praegu ehk hoopis Londonis NATO tippkohtumisel viibida – kui ehk mitte peasekretär Jens Stoltenbergi paremal käel, siis kaaskonnas vähemasti?

Jah, NATO peakorteris töötades olen olnud eri kõrgetasemeliste kohtumiste juures ja seetõttu ehk aiman sealset dünaamikat. Aga kodus on hea olla, eriti jõulude eelsel ajal.

Kõik on seal Londonis ikkagi kergelt närvis, kuigi on NATO 70. sünnipäev: äkki hakkab Trump jälle trampima nagu elevant portselanipoes. Macroni „ajusurm” on kõigi veel meeles, Merkel on väsinud Macroni järel koristamast. Kuivõrd üldse on võimalik sellises ärritunud õhkkonnas NATO tulevikust sisuliselt rääkida?

Ikka on. Selline elu ongi, et plaanid tehakse ühtemoodi, aga reaalsus on teine, ja sellega tuleb silmitsi seista. Stoltenberg on end tõestanud väga hea diplomaadina, ta laveerib nende väljaütlemiste vahel, püüab neid siluda ja ühtsusmeeleolu luua. Lihtne ei ole, loomulikult. Paljudel Londonisse kogunenud riigipeadel on kodus sisepoliitilised pinged. Ma usun ikkagi, et leitakse kompromisse – nii kõrgel tasemel inimesed selleks ju ongi neile ametikohtadele valitud, ja nad on selles päris osavad.

Tõepoolest, Macronil on kollavestid, Trumpil tagandamismenetlus, Johnsonil Brexit. Mil viisil võivad riigijuhtide kodused mured seda kohtumist nüansseerida?

Üksjagu. Sisepoliitika ja julgeolekupoliitika on tihedalt seotud. Trumpi väljaütlemised viimase aasta jooksul, NATO eelmisest tippkohtumisest kuni tänaseni, on olnud kantud soovist anda sisepoliitilisi sõnumeid, et USA ei pea olema see ainus koormakandja NATO-s, et teised – ja eriti Euroopa liitlased – peavad USA koormat vähendama. Ennekõige on see sõnum mõeldud ikka Ameerika valijatele.

Sven Sakkov märgib täna Postimehes, et Macroni soov rääkida NATO uuenemisest on ju hea, aga ta ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik seda teha Trumpi juuresolekul. Teie kujutate ette?

Sakkov tõi välja, kuidas eelmisest aastast saati on kõik kartnud, et Trump osutub Londonis peorikkujaks, tema väljaütlemisi, emotsionaalseid tviite peljatakse. Aga nüüd on hoopis vastupidi: Trumpist on kujunenud NATO ankur ja stabiilsuse kaitsja. Ja Macron on justkui see must lammas. Arvan, et nii Trumpi kui ka Macroni emotsionaalsed väljaütlemised on kantud ikka muutuse soovist – need ei tundu sugugi pelgalt emotsionaalsed, kuigi Trumpi puhul tuleb muidugi ka seda ette.

Macron rõhutas veel eelmisel nädalal, kui NATO peasekretäri käis eri riigipeadega kohtumas, et ta jääb oma sõnade juurde – NATO on ajusurmas –, ta ei palu vabandust. Ta sooviski, et tema väljaütlemine oleks äratuskell või raputus: NATO peabki olema see foorum, kus Euroopa julgeolekuküsimusi arutatakse.

NATO on 70aastane organisatsioon ja võikski pidevalt uueneda, eriti arvestades maailma julgeolekuarhitektuuri muutumist. Kui suur on see uuenemisvalmidus?

Organisatsioon, millel on 29 liiget ja kus igaüks saab otsuseid vetostada – NATO-s sünnivad otsused konsensuslikult – ei liigu edasi ehk nii kiires tempos kui näiteks ühe riigi piires. Teisalt ei taha NATO muidugi ajale jalgu jääda, ta liigub jõudsalt edasi. Näiteks 2016 kuulutati küberruum sõjaliseks domeeniks, seekord tehakse sama kosmosega. Tegelikult on NATO riikide välisministrid seda juba teinud, Londonis kinnitavad riigipead selle nüüd üle. Nii et NATO võtab küll uusi teemasid sisse. Aga NATO on julgeoleku- ja kaitsorganisatsioon, kõikide maailma teemadega ta ei tegele. Niivõrd, kuivõrd uued ohud mõjutavad NATO liikmesriikide julgeolekut, niivõrd neid ka NATO-s arutatakse.

Türgi president Erdoğan on ähvardanud blokeerida Balti riikide kaitseplaanide uuendamise kinnitamise, sest talle ei meeldi NATO riikide suhtumine tema operatsioonidesse Süüras. Eesti kaitseminister Jüri Luik ütleb küll, et Türgi kaitseplaane ja Balti riikide omi peab käsitlema eraldi, aga vaevalt Erdogan nii avab. Mida võiks Londonist sel teemal oodata?

Ma usun, et osapooled üritavad selles küsimuses kompromissi leida. Erdoğan on kavalalt endale olulised teemad sidunud laiemate küsimustega. See ei ole tegelikult rahvusvahelises käitumises nii tavatu. NATO-s on oluline, et otsustamise puhul ei oleks ükski liikmesriik vastu – kõik ei pea tingimata tugevalt poolt olema, aga keegi ei tohi vastu olla.

Kuidas oleks võimalik saavutada seda, et Erdoğan oma sõnad tagasi võtaks ja lubatud vetost loobuks?

Kinniste uste taga käivad läbirääkimised definitsioonide üle. Erdoganile üritatakse pakkuda seda, mida tema tahab – nõnda, et ta ei blokeeriks teisi arenguid, konkreetselt siis Balti kaitseplaanide uuendamist.

Türgi – kuigi tema käitumine ei meeldi teistele liikmesriikidele – on palju mõjukam kui näiteks Eesti. Teatavat arusaamist tema soovide suhtes kindlasti väljendatakse. Missugusel kujul võiks see sündida?

Erdoğani soovid on seotud terrorismi defineerimisega, sellega, kuidas defineeritakse kurdi võitlejaid. Meedia on suuresti keskendunud Balti riikide ja Poola kaitseplaanidele, aga oluline on tähele panna ka NATO vägede kohalolekut Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. See olukord on viimaste aastate jooksul kordades paranenud.

Ikkagi, missuguseid järeleandmisi võiks NATO riikide liidrid Türgile teha?

Ma arvan, et kompromiss tehakse sõnastuses. Balti riikide kaitseplaanide asjus kindlasti kompromissi ei tehta. Nendega minnakse edasi, küsimus on ainult tempos. (Eile õhtul teatas peaminister Jüri Ratas, et Balti riikide kaitseplaan sai liitlaste heakskiidu – VK).

Siseminister Mart Helme plaan B teemalised väljaütlemised põhjustasid tormi, kuid ka Eesti julgeolekuanalüütikud on viidanud, et jõukeskmete ümberjagunemine maailmas seab meid keeruliste valikute ette. Kuidas peaksime NATO uuendamise vajadusest rääkima nii, et see liitlassuhteid ei rikuks?

See ei ole keeruline. Rääkida NATO uuenemise vajadusest ilma, et liitlassuhted katki läheksid, on igati võimalik. Igasugune intelligentne diskussioon julgeolekupoliitikas on tervitatav. Neid teemasid peabki lauale tõstma. Näiteks seesama Macroni väljaütlemine NATO ajusurmast....

... mille eest ta sai vastu päid ja jalgu.

Just nimelt, ja maitse üle võibki vaielda. Aga selle väljaütlemise taga on mõte algatada diskussioon. Võib-olla saame tulevikus rääkida tarkade inimeste kogust või NATO uuest strateegilisest kontseptsioonist – tänane dokument on peaaegu kümme aastat vana ja vajabki uuendust. Aga olulisem kui dokument või raport on protsess, mis selleni viib. Eelmise NATO strateegilise kontseptsiooni loomisele eelnes aastapikkune konverentside seeria eri liikmesregioonides, See tõi lauale valusaid, olulisi teemasid, ilma et see oleks kedagi solvanud või häirinud.

Paradigma oli teine, Trump ei olnud veel võimule tulnud.

NATO ajaloos on ka varem olnud keerulisi, pingelisi olukordi: Suessi kriis 1956, 1966. aasta, kui Prantsusmaa lahkus NATO sõjalisest liidust ja NATO peakorter oli sunnitud Pariisist välja kolima. Trump ei ole NATO ajaloos kindlasti esimene, kes emotsionaalsete väljaütlemistega pingeid üles kruvib.

Enne kohtumist jagati Londonis mõttekoja Atlantic Council analüüsi, mis rõhutab, et Balti riigid on NATO kaitseplaanide kõige nõrgem lüli. Samas leidub hulk prominentseid arvajaid, kelle meelest Vene oht on groteskini liialdatud. Kui suureks peate teie Putini tahtmist Eestit jõuga võtta?

Venemaa poliitika Balti riikide suunal on kantud Venemaa ja Lääne laiematest suhetest. Jah, me asume siin, kus me asume, aga olukord on oluliselt parem kui enne 2014. aastat. NATO väed on siin kohapeal. Õhuturbemissiooni viiakse läbi kõigis Balti riikides. Olukord on parem.

Macron on viidanud, et NATO peaks pidama dialoogi Venemaaga, ja selle vajadusele viitas ka Putin enne Londoni kohtumist. Kuidas peaks seda dialoogi pidama?
`
Me ei peaks Eestis selle dialoogi pidamist kartma. Sedasama mõtet on väljendanud ka Stoltenberg,

Mulle tundub, siin peavad osapooled silmas eri asju.

Küsimus on selles, missugustelt positsioonidelt dialoogi pidada ja kuivõrd on see tasakaalus heidutusega. Eestile on oluline, et heidutuse vallas kompromisse ei tehtaks. Et sõnad ja teod liiguksid ühes suunas. Tähtis on, et heidutuspositioonid ei kahaneks.

Trump juhtis taas tähelepanu sellele, kui tähtis on see, kui palju keegi maksab, ja viskas lauale uue numbri: 4% SKPst. Kuidas tõlgendada seda muutust: olulised pole mitte väärtused, vaid see, kui palju keegi rahaliselt panustab? Taustal USA soov NATO juhtriigi positsioonilt tagasi tõmbuda.

Loodan, et USA ei soovi NATO juhtriigi positsioonilt tagasi tõmbuda. Ma ei näe, et Trump üritaks oma positsiooni välja osta. Ta pole kunagi saladust teinud sellest, et soovib teiste liitlaste enamat kulutamist kaitsele. Tema pingutused on vilja kandnud, liitlaste kaitsekulutused ongi suurenenud – tänu Trumpile, tõenäoliselt ka tänu Venemaale. Macron ütles, et lisaks jutule, kuhu raha läheb, peame rääkima ka julgeolekupoliitika väärtustest ja pidama just NATO-t selleks foorumiks, kus riigid oma sellealastest plaanidest räägivad ja teisi informeerivad. Macroni häiris – ja oli selle ajusurma-väljaütlemise taustaks –, et Türgi ja USA astusid samme Süürias liitlasi piisaval määral informeerimata.

Teie ei näe Trumpi soovi NATO juhtriigi positsioonist loobuda?

Faktid seda ei toeta, et USA sooviks Euroopast tagasi tõmbuda. Vastupidi, kui USA maaväed 2013 lõpuks Euroopast ära läksid, siis praeguseks on tagasi suuremas mahus. Ka meie regioonis on USA väed kohal. Ma ei ole näinud, et Trump seda küsimuse alla seaks. Pigem on tema suhtumine pragmaatiline: mida kasu on USA-l NATO-st, sellest, et ta väed Euroopas on.

Kui NATO küberkaitsekeskus Tallinna rajati, siis oli see oluline asi: Küberruumi kaitse defineeriti ühe põhisuunana. Kui suur osa rahalises proportsioonis küberkaitse arendamise peale läheb?

Jah, see on suur asi, et küberkaitsekeskus asub Eestis. Raha NATO küberkaitsearendus riikidelt nii palju ei võta. NATO on viimased kolme aasta jooksul oma küberkaitsevõimet süstemaatiliselt üles ehitanud, aga see ülesehitus tugineb eelkõige liitlasriikide endi kübervõimetele. Valitud riikid pakuvad NATO käsutusse neid küberkaitsevõimekusi, mis neil on. Neid võimeid arendavad riigid ise, Eesti nende hulgas. Rahalises mõttes räägime eelkõige riikide enda investeeringutest küberväejuhatusse ja kübervõimete arendamisse.

Tänapäevase sõja pidamiseks poleks Eestis vaja õigupoolest midagi muud kui e-riik maha tõmmata. Meie ise teame paremini kui keegi teine, et e-riigil on nõrku kohti. Missugused nõrkused eelkõige parandamist vajavad – NATO kübervõimekuse kontekstis?

Ennekõike kriitiline infrastruktuur – see, millest sõltuvad kõik kriitilised sõjalised operatsioonid. Kommunikatsioonid, elekter, logistika.

Viimati sõid just rotid ühed tähtsad kaablid ära.

Just nimelt. Kui rotid söövad kaabli ära, siis on keeruline elu- ja äritegevust jätkata, ja on ka keeruline sõda pidada. Seetõttu on Londonis laual ka see, kuidas NATO aitab kaasa sellele, et riikide kriitiline infrastruktuur oleks kaitstud, sest selleks sõltub sõjaline võimekus. Ja esimest korda räägitakse nii kõrgel tasemel ka Hiinast ja 5G-st, kuivõrd see mõjutab sõjaliste plaanide tegemist.

Eesti seisukoht Hiina 5G asjus kaldub negatiivse seisukohavõtu suunas, mis võiks selle mõju olla?

Eesti on andnud ohuhinnangu 5G kohta ja seda hinnangut paluti kõigilt Euroopa Liidu riikidelt, ja selle pinnalt on sündinud Euroopa Liidu 5G-ohuhinnang, mis on avalik ja millega saavad kõik huvilised tutvuda. Eestil on huvi Hiinaga kaubandussuhteid arendada, ja küsimus on, kuivõrd peaks neis suhetes tooni andma ka julgeolekupoliitika. See on teema, milles Eesti peab seisukoha võtma.

Allikas: www.DELFI.ee