VIDEO | Sukeldujad jälle Titanicul: aeg ja ookean teevad oma töö
Pärast 14 aastast pausi sukelduti taas Titanicu vrakile, seekord kaasaegseima salvestustehnikaga, tänu millele on meil vaatamiseks põnevat materjali ning teadmine, et väga kauaks laevavrakki enam ei ole - kunagine luksusaurik vajub ookeanipõhja ja seda laastavad metalli söövad bakterid, kirjutas CNN
Triton Submarinesi meeskond tegi sel kuul viis sukeldumist ligi 4 kilomeetri sügavusele ookeanipõhja ligi 600 km kaugusel Kanada Newfoundlandist lõunas, kus lebab uppumatuks peetud, aga 15. Aprilli varahommikul 1912. aastal uppunud Titanic.
Laevavraki juurde sukeldus mehitatud allveelaev Triton 36,000/2 nimega "Limiting Factor." Viimati sukelduti mehitatud masinaga vraki juurde aastal 2005.
Värske ekspeditsiooni tähtsust ei ole võimalik alahinnata, sest täna on olemas tehnoloogiad, mis võimaldavad vrakki eriti põhjalikult uurida ning teha sellest seninägematu kvaliteediga salvestisi.
Eksperdid, teadlased ja NOAA esindaja uurisid 107 aasta vanuse laeva jäänuseid ning vrakist filmiti 4K kvaliteediga video. Lisaks videole luuakse ka fotorealistlikud 3D mudelid RMS Titanicust ning tulevikus peaks saama võimalikuks vrakki uurida nii liitreaalsuses kui ka virtuaalreaalsuses.
Materjalist on näha, et vrakk on kõvasti lagunenud ja lagunemise protsess jätkub. Oma rolli mängivad siin nii soolakorrosioon, metalli söövate bakterite tegevus kui ka sügaval ookeanis liikuvad hoovused.
"Kõige lummavam oli näha, kuidas ookean tarbib laevavrakki ja lagundab seda algosadeks ning samal ajal on vrakist saanud kodu ja varjupaik mitmetele elusolenditele," rääkis Patrick Lahey, kes on Triton Submarinesi president ja üks kaasasutajatest. Ka tema oli vraki juurde sukeldunud allveelaevas.
Edukas sukeldumine Titanicu juurde niiöelda avas tee teistele samasugustele ekspeditsioonidele teiste raskesti ligipääsetavas kohtades olevate laevavrakkide juurde. "Me saime testida süsteemi, mis lubab vähese vaevaga ja korduvalt külastada sisuliselt iga ookeanipõhjas olevat vrakki, mistahes sügavuses, mistahes kohas Maal ning uurida seda väga põhjalikult," rääkis Victor Vescovo, kes juhtis allveelaeva.
Laev uppus 1912. aastal pärast kokkupõrget jäämäega. Viis päeva varem, 10. aprillil väljus RMS Titanic Inglismaalt, Southamptoni sadamast oma esimesele reisile New Yorki suunas.
Öösel vastu 15. aprilli, umbes kesköö paiku põrkas ookeaniületuse kiirusrekordi püüdluses kiirustanud laev kokku suure jäämäega ning uppus vähem kui kolme tunni jooksul. Jääkülmas ookeanivees hukkus 1517 inimest 2223 laeval olnust. Osalt oli põhjuseks päästepaadikohtade puudus - laev pidi ju olema uppumatu.
Laeva hukkumises süüdistataksegi selle kaptenit Edward Smithi, kes ohtlikes vetes liiga kiiresti seilas. 1912. aastal oli Põhja Atlandi laevateedel umbes 300 jäämäge - see oli suurim hulk, mida 50 aasta jooksul oli nähtud. Laeva kapten oli kogenud - ookeanil oli ta seilanud 26 aastat.
Ühtlasi on süüdistatud laeva vanamoodsat roolisüsteemi, mistõttu võttis kursi muutmine liiga kaua aega. Jäämägi lõhkus laevakere piki laeva külge 16 veekindla sektsiooni ulatuses. Nende täitumisel veega vajus laev nii sügavale, et veetase laevas ulatus üle veekindlate seinte kõrguse ja laev uppus.
Tol ajal oli tegemist maailma suurima reisilaevaga, 269 meetri pikkune aurulaev kaalus 46 328 tonni ning mille tippkiirus oli ligi 43 km/h. Võrdluseks olgu toodud, et Tallinki Megastar on näiteks 212 m pikk ja selle tippkiirus on 50 km/h. Silja Europa pikkus on 202 meetrit.
