Me elame keset suuri muudatusi ning lähitulevikus puudutavad need ka kõiki olemasolevaid maju, hoiatab ehitusteadlane Jarek Kurnitski.

Seda, millised hakkavad tulevikus majad olema, me loomulikult ei tea. Kui me aga vaatame ajas kümme aastat tagasi, siis võime natuke ennustada, mis tulevikus juhtuma hakkab. Täna räägime eelkõige hoonete energiatõhususe ja sisekliima aspektist, aga mis siis muutuda võiks kui me püüaksime ajas 20 või 30 aastat ettepoole vaadata?

Hoonete energiatõhusus hakkab pihta sellest, et majades on meil hea ja mõnus olla. Seda nimetame heaks sisekliimaks. See käib koos energiatõhususega. Energiat kasutame me õhustamiseks ehk hea sisekliima tagamiseks. Tuleb vältida olukorda, et energiat hoitakse kokku sisekliima arvelt. Viimase kümne või kahekümne aasta jooksul toimunudb hoonete sisekliima parandamise protsess aga tõenäoliselt jätkub.

Kui räägime hoone energiatõhususest, siis me kasutame ühte mõõdikut: energia tõhususe arvu. See on pikemalt öeldes hoone kaalutud summaarne energiakasutus. See on viimase kümne aasta jooksul arenenud niimoodi, et sama maksumusega saame tänapäeval kahe energiatõhususe astme võrra parema hoone kui kümme aastat tagasi. Tänane A-klassi maja maksab ehitusmaksumuse ja 20-30 kasutusaasta kulude poolest sama palju kui 10 aastat tagasi maksis C-klassi energiamärgisega hoone.

Energiatõhususe arv on muutunud nii, et kui 10 aastat tagasi oli 150 või 160 või 170, siis täna on see 100 või natuke isegi alla selle. Tubli poolteist korda kukkumist! See tendents jätkub kindlasti ka tulevikus. Majad on oluliselt paremini soojustatud ning tulevikus on aknad palju paremad kui täna. Akendest toimuvad endiselt kõige suuremad soojuskaod ja aknad peavad käima ka lahti ning peab saama ruume tuulutada. Aknad on keeruliseks komponendiks, mille energiatõhususe parandamine ei ole nii kiiresti läinud, kui on oodatud.

Palju muutub olemasolevate hoonete puhul, sest tänase seisuga oleme jõudnud punkti, kus kõik hooned on 2020. aasta algusest liginullenergiahooned. Selles osas on palju tehtud ning palju energiatõhusust parandatud, kuid paljud olemasolevatest majadest on E, F, G ja H-klassiga hooned, mis kasutavad kordades rohkem energiat. Kuid järgmise 30 aasta jooksul võime eeldada, et kogu olemasolev elamufond renoveeritakse. Võib arvata, et olemasolevates hoonetes ees ootavad muudatused on suuremad kui uutes hoonetes.

Kindlasti jätkub ka uute hoonete areng. Praegu räägime sellest, kas uued hooned on nutikad ja targad. Kuidas siis kõike seda infotehnoloogiat ja andmesidet ära kasutada ning rakendada uusi tehnoloogiaid hoonete energiatõhususe ja sisekliima teenistusse? Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et suuremad hooned on nutimajad. Nendes saab väga täpselt jälgida kuidas hoonete tehnosüsteemid töötavad ja kuidas töötab ventilatsiooni-, jahutus- ning küttesüsteem ning kus ja kui palju energiat kasutatakse.

Aga see pole veel hästi jõudnud meie kodudesse. Meie kodudes on kaks keskset seadet energiatõhususe seisukohast: soojusallikas ja ventilatsiooniseade. Täna on need sellises olukorras, kus mõlemad on tarkust täis ja neid saab igat pidi juhtida, ent omavahel nad veel hästi suhelda ei oska ja ei suuda seda hoonet ka täies mahus juhtida. Nutikuse ja tarkade lahenduste areng edaspidi kindlasti toimub ning selles suunas, et inimene ei peaks tulevikus nii palju igale poole kätt külge panema.

Näiteks kui täna läheme koju, siis peame aeg-ajalt jälgima mida teeb soojuspump ja kas kõik on korras. Sama kehtib ventilatsiooniseadmete kohta – nad ise ei suuda ära tunda, kas suvel on vaja jahutada või siis rohkem õhku vahetada ja talvel jällegi õhuvahetust alla tõmmata. Ka kui inimesi kodus pole, ei ole mõtet täiel võimsusel ventileerida. Need tehnilised lahendused on kaua aega olnud olemas, kuid meie kodudesse pole nad hästi jõudnud, sest iga hoone automaatikalahenduse tegemine on väga kallis. See pole osutunud otstarbekaks. Tehnosüsteemid ei ole veel sellisel kujul nutikust ja tarkust täis, et need majanduslikult tasuvate lahendustega niimoodi töötaksid, et inimesed ei saakski aru ega peaks kätt külge panema.

Kuid areng on selles suunas, et inimesed ei taha palju tehnosüsteemidega tegeleda ja need peaksid suutma töötada ise nii, et sisekliima on hästi tagatud ja samas energiakasutus väike. Kui me täna räägime liginullenergiamajadest – A-klassi majadest – siis ma juba mainisin, et kaks energiatõhususe klassi on kümne aastaga energiatõhusus paranenud. Kindlasti see areng jätkub.

Aga kas me päris nulli jõuame järgmise 20 aastaga? Seda on raske öelda. Tendents on selline, et hooneid üritatakse efektiivsemalt kasutada. See tähendab, et ühe inimese kohta on vähem ruutmeetreid ja igasuguseid seadmeid, mis kasutavad energiat. Kui ruumikasutuse efektiivsust lisatakse, siis selle võrra on jälle raskem nulli jõuda. Kui see oleks nagu tänastes kontorites, 15-20 m2 põrandapinda inimese kohta, siis me võiksime jõuda, kuid kui tulevikus on sellest järgi 7,5 või 10 m2 inimese kohta, siis meil on seal ka poole rohkem arvuteid ja muid kontoriseadmeid, mille tõttu energiakasutus mõnevõrra suureneb, aga tervikuna läheb see alla.

Majad on juba täna hakanud veidi ise täna hakanud energiat tootma. See tendents jätkub. Üks energiatõhususe klass võib-olla viie või kümne aasta jooksul paranemist toimub. Kas need klassid saavad olema tulevikus nii, et nullenergia A muutub A+ks ja selle järel tuleb A++? Vähemalt oleme sarnaseid arenguid näinud kodumasinate puhul. Praegu on olemas juba kolme plussiga seadmed. Klasside numbreid võidakse ka väiksemateks muuta, ent see areng toimub.

Kui tänapäeval räägime palju energiakasutusest ja põhiliselt sellest millised on meie elektriarved või kaugküttearved, siis tulevikus muutuvad väga olulisteks ka võimsus, eriti elektriline tipukoormus. Ka hooned projekteeritakse nii, et soojuskadu väheneks ja et tipukoormused oleksid võimalikult ühtlased ja väikesed. Sedasi koormatakse vähem tsentraalset energiatootmist ehk elektrisüsteemi.

See mis ei muutu päris kindlasti, on see, et majad jäävad meie töökohtadeks ja kodudeks, kus peab olema mugav sisekeskkond.

*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.

Allikas: www.FORTE.ee