Jalgpalliajaloolane Indrek Schwede selgitab miks on diktatuurirežiimid läbi aegade spordiga flirtinud ning miks nad on jalgpalli ühte aegu nii jumaldanud kui ka peljanud.

Sport on diktatuuridele olnud alati vahendiks, millega pälvida enda rahva soosingut ja legitimeerida oma võimu. Teisest küljest pälvida ka rahvusvahelist tunnustust ja näidata oma režiimi üleolekut.

Kui räägime diktatuurist, siis eestlastele on kõige kõnekam Nõukogude Liidu näide. Juba enne Teist maailmasõda püstitati Nõukogude Liidus loosung "Kõik maailmarekordid NSV Liidu sportlaste nimele!". See oli 1934. aastal.

Kolm aastat varem olid loodud esimesed VTK-normatiivid, ehk eesti keeles "Valmis tööks ja kodumaa kaitseks!" ja kuigi selle eesmärgid olid sõnastatud selliselt, et spordiharrastus rohkem massidesse viia ja luua baas tippsportlaste sirgumiseks, siis tagamõtteks oli ilmselgelt sõdurite kasvatamine. 1938. aastal avaldas ajaleht "Izvestija" artikli "Kui homme oleks sõda", milles kirjutati, et siis poleks enam võimlejaid, jalgpallureid ega jäähokimängijaid, vaid oleks tankistid, lendurid, snaiprid ja madrused.

Pärast Teist maailmasõda, külma sõja tingimustes, oli Nõukogude Liidu eesmärgiks võita palju olümpiamedaleid ja sellega näidata oma üleolekut kapitalistlikest maadest. Selle tegi lihtsamaks asjaolu, et läänemaailmas oli fookus profispordil, peaasjalikult sportmängudel. NSV Liidus oli tegemist riigiprofessionalismiga, kes pistsid olümpiamängudel rinda amatööridega, sest profid ei saanud seal osaleda. Huvitav on see, et Nõukogude Liidus endas rahvas väga olümpiaaladele kaasa ei elanud. Tunti küll rõõmu oma sportlaste medalitest, aga kangelased sirgusid siiski jalgpalliväljakutelt.

Segased tunded

Diktatuurid on alati jalgpalli peljanud ja umbusaldanud. Põhjus on lihtne: jalgpallis ei ole tulemus garanteeritud ega ausate vahenditega kontrollitav. Mitte kunagi ei tea kui staadionil on kümneid tuhandeid inimesi, kuhu poole võib pöörduda nende meelsus ja kas võimalik rahulolematus ei või üle kanduda tänavale, protestideks valitseva režiimi vastu.

Eelmisest sajandist on kaks väga head näidet, kuidas sporti ja jalgpalli kasutati ära diktatuuri huvides. Nende järelmid ulatuvad tänasesse päeva. Esimene oli Itaalia, mis ühendati 1861. aastal ühtseks riigiks, mille põhilised vastuolud seisnesid põhja ja lõuna suurtes erinevustes, mis eelkõige olid majanduslikud.

Itaalias oli tollal kaks institutsiooni, millel oli suurem kandepind: need olid katoliiklus ja sotsialism. Mõlemad suhtusid sporti umbusuga, eelkõige kaheldi spordi sotsiaalsetes tagajärgedes. Lubatud oli igav võimlemine ja jalgrattasport, mis kirikuisades tekitas aga palju muret, sest mobiilne talupoeg oli nende jaoks õudusunenägu.

Ka sotsialism ei soosinud spordi arengut, sest leiti, et kõik noored, kes tegelevad spordiga, või isegi need, kes ostavad spordilehe, on kaotatud klassivõitlusele. 20. sajandi alguses jalgrattavõistlustel kutsus itaalia sotsialistide ajaleht "Avanti" üles minema raja äärde ja viskama sinna naelu, et sellega võistlus nurja ajada.

Fašistid ja "vutt"

See kõik on taustaks aastale 1922, kui võimule tulid fašistid. Nemad tabasid ära, et sport on vahendiks, mis aitab üles ehitada moodsat massiühiskonda. Kuna seni oli sporti tõrjutud ja kõik alad alustasid enam-vähem ühelt joonelt, siis osutus võitjaks jalgpall, mis suutis kõige rohkem kaasa haarata noori ja massi.

Benito Mussolini, kes jalgpalli väga ei armastanud, tabas ära, et selle abil on võimalik riik ühendada. Eelkõige põhi ja lõuna. Kui Ragnar Klavan mängib praegu Serie A-s, Itaalia profiliiga kõige kõrgemal tasemel, siis nii huvitav kui see ka pole, 1929. aastal asutatud Serie A ristiisaks võib nimetada Benito Mussolinit.

Nii Serie A kui ka Serie B – profiliiga teine tase -, komplekteeriti põhimõttel, mis alati ei järginud sportlikku printsiipi. Sinna võeti meeskonnad, mida taheti tugevamini integreerida Itaalia riiklusega. Ühest küljest see plaan õnnestus, sest jalgpallist kujunes riigi liitja. Teisest küljest kujunesid profimeeskondadest kohalike identiteetide väljendajad, mis tekitas palju konflikte ja vastasseise Itaalia erinevate piirkondade vahel.

Ka hispaanlased otsustasid jalgpalli kasuks

Aga kui Itaalia arendas kõiki spordialasid ja oli edukas ka olümpial, näiteks 1960. aasta Rooma olümpiamängud peeti paljuski Mussolini ajal rajatud ehitistes, siis Hispaania pakub hoopis teistsuguse näite.

Hispaania diktaator Francisco Franco lasi kõik alad vabaks, mis tähendas, et ellu jäi see, kes suutis end ise ära majandada. Sellistes tingimustes oli võitjaks jalgpall, mis suutis kõige enam köita masse ja saada piletitulu. Heaks näiteks on võrdlus Eestiga. Pisike Eesti suutis aastatel 1920 kuni 1936 võita kuus olümpiakulda. Suur Hispaania suutis aastatel 1900 kuni 1988 võita ainult neli olümpiakulda. Fookus oli peamiselt jalgpallil ja aladel, mis suutsid ennast ise ära majandada.

Jalgpall täitis Hispaanias mitut eesmärki: see pidi ühendama riigi ning looma nn. kõrvalepõiklemise kultuuri, mis seisnes, et rahva tähelepanu oli vaja kõrvale juhtida ühiskonnaelu ebameeldivatelt nähtustelt, eelkõige majanduslikelt raskustelt, poliitiliste vabaduste puudumiselt ja politseivägivallalt. Keerulistel aegadel näidati telekast ikka mänge, kus Hispaania meeskond kas võitis või lõi väravaid. Franco asutatud spordileht "Marca", sai riigi suurimaks päevaleheks ja päevalehtedes endis pöörati jalgpallile kordades rohkem ruumi kui poliitikale.

Lisaks aitas jalgpall integreerida poliitiliselt isoleeritud riiki taas rahvusvahelisse ellu. Madridi Reali edu Euroopa jalgpalliväljakutel tähendas seda, et välismaal käsitleti neid kui Hispaania saadikuid. Francol oli tavaks, siis kui Madridi Reali jalgpallurid välismaalt tagasi pöördusid, kutsuda nad enda juurde ning ta olevat eriti nautinud, kui talle kirjeldati Ida-Euroopas valitsenud toidunappust ja vaesust. See andis talle justkui õigustuse, et kodusõjas oli sõditud kommunismi vastu. Üks Hispaania diplomaat ütles, et meil pole kunagi olnud nii head välissaatkonda, kui Madridi Real.

Itaalia ja Hispaania on head näited kuidas diktatuurid on osanud sporti ja jalgpalli enda kasuks ära kasutada.

*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.

Allikas: www.FORTE.ee