Kai on Aste põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja. Ta on pea terve elu elanud Saaremaal – välja arvatud ülikooliaeg, mil ta Tartus kehakultuuri õppis. Saaremaal on ta juured, nii vanemad kui vanavanemad on sealt pärit.

Kai meenutab, et ta isa oli traavlaeva kapten. "Enn Õnneleid. Ta ikka viskas nalja, et tema enda isa nimi oli Leopold Friedrich, kui peaks täispikkuses ütlema, oleks Enne Õnneleid, Leopold Friedrichi poeg." Nimi on ilmselgelt õnnetoov, selle järgi nimetas Kai ka ühe perekonnale kuuluva krundi Õnneleiuks.

Ema oli müüja, ent hiljem pikalt lastega kodus. Kail oli kaks venda. Üks vanem, teine noorem. Kai osutab pildialbumis ühele fotole, mis tehtud 1960-ndate keskel. Ta on koos vanema vennaga, Kai ise istub uhkes mänguautos. "See oli toona kuum kaup, sellise auto omamine oli auasi."

Kai oma vennaga. Selline auto oli toona iga lapse unistus.

Perekond elas toona Kuressaares. Kuidas sporditee alguse sai? Kai meenutab, et isagi oli nooruses sportlik – ta poksis, mängis võrkpalli ja tegeles kergejõustikuga. Kai sõnutsi oli kodu lähedal spordiväljak. Omaealistega peeti seal palju võistlusi ja ühel hetkel jäi ta silma ühele kergejõustikutreenerile, kes ta trenni kutsus.

"Esialgu tegin kõike, hiljem rohkem heitealad," meenutab ta. Kai muigab, et oli pea keskkooli lõpuni veendunud, et tema tahab saada algklasside õpetajaks, ent treener soovitas ikka kehakultuuri õppida, nii ka jäi. Hiljem naasis ta saarele ja asus sportimise kõrvalt ühes kohalikus koolis kehalise kasvatuse õpetajana ametisse.

Kai ühel järjekordsel võistlusel poodiumi kõige kõrgemal astmel.

Tulevase abikaasa Madisega tutvus ta ühel võistlusel. Mõlemad võistlesid odaviskes. Peagi hakkas Madis aina enam külas käima. See oli 1980ndate esimeses pooles, 1986. aastal abielluti.

Samal aastal sündis esimene laps Leana. Praegu on ta 31-aastane ning tal on juba kaks last. Spordialadest tegeleb ta võrkpalliga ning ka kuulitõukega.

Võrkpalliga tegelevad ka 29-aastane Krista, 26-aastane Villu ja 22-aastane Johan.

Perepilt 1997. aasta 1. septembrist, mil Villu esimesse klassi läks.

Viimati mainitu, Johan mängib kohalikus võrkpalliklubis. "Sport on minu jaoks eluviis," rõhutab ta. "Mida ilma spordita teeks? Sureks igavusse," muheleb ta. "Vanemad on spordis eeskujuks."

Johani sihid on kõrged. Võrkpallis on konkurents teatavasti tihe. Noor mängumees ütleb, et pole endale lage seadnud, ta tahab jõuda nii kõrgele kui võimalik – üks eesmärke on kindlasti koondisesse pääseda.

Kai märgib, et tema ja Madis üritavad võimalikult palju laste võrkpallimänge vaatamas käia. Eelmisel võrkpallihooajal oli lihtsam – Johan ja Villu mängisid ühes tiimis, ent enam mitte. Logistiliselt on see paras väljakutse. Leane sõnab, et ta ise mängib näiteks saalihokit.

Kunagi odaviskega tegelenud Madis töötab praegu ehitusvaldkonnas. Muude diplomite ja karikate hulgas on tal aga ka hoopis omanäolise ala auhinnad - ta osales noorena nimelt rammumeeste võistlustel. Üks tema hobisid on ka korvpall.

Perepea Madise (palliga) hobiks on ka korvpall.

Vahterid on end kirjutanud ka Saaremaa spordiajalukku – kohalik spordiportaal on kajastanud, et kõik pereliikmed on osalenud rahvusvahelistel saarte mängudel. Madis, Kai ja tütar Leana võistlesid kergejõustikus. Näieks Madis võitis kokku kolm pronksmedalit odaviskes. Krisa, Villu ja Johan on esindanud Saaremaa võrkpallikoondist.

Väike osa perekonna auhindade kollektsioonist, kuhu pidevalt lisa tuleb.
Kai koos noorima poja Johaniga.

Vaata videost sportliku pere lugu: