Mullu sügisel nimetati Kristel ka aasta nooreks ettevõtjaks, tiitli ja sellega kaasnenud auhinna andis talle üle riigipea Kersti Kaljulaid isiklikult.

Teine kodu: Kristel Telliskivi loomelinnakus asuvas Testlio avaras kontoris.

Võiks ehk arvata, et 28-aastane Kristel tegeles arvutitega maast ja madalast, ehk ka tema vanemad? Reaalsus on teine.

Kui küsida lapsepõlve kohta, nimetab ta esimesena suved vanavanemate juures Viljandimaal. Isapoolsele suguvõsale kuulus esimese Eesti Vabariigi aegu suur talukompleks, mis asus Mustlast kuus kilomeetrit Viljandi suunas. 12 hoonet, väike linavabrik, lehmad, hobused ja muud koduloomad. Nagu juhtus paljude edukate talupidajatega, ka Kristeli vanavanaisalt võeti Teise Maailmasõja ajal tema kodu ära, nii jäi kogu nõukaajaks. Alles Vabariigi taasiseseisvumise järel 1990ndatel saadi see tagasi.

Vaata videost Kristeli lugu:

Mis arvutid, selle asemel ehitati onne ja käidi kalal

Kunagisest hiilgusest polnud enam palju järel, osad majadki lagunenud, ent käega ei löödud ning taastati nii palju kui võimalik. "Kui väike olin, veetsin kõik oma suved seal," meenutab Kristel. Kui suvi algas, viisid vanemad Kristeli ja tema vanema õe (vanusevahe viis ja pool aastat) maale. "Mingeid arvuteid ei olnud. Ronisime puude otsa, ehitasime onne, käisime kalal. Isegi kõblatud sai ning kapsapeadelt usse korjatud."

Pisut eemal oli veel üks talu, kus peeti lehmi. "Kell seitse oli äratus, kohe ratta otsa ja sai teise talu juurde sõidetud, et sealt kolmeliitrised piimapütid peale võtta." Ta ütleb, et suved läksid väga kiiresti - kogu aeg oli midagi teha, sooja ilmaga näiteks ujumagi minna.

Aasta noorettevõtja tunnustamisel - priisi andis üle president Kersti Kaljulaid.

Kristeli emapoolsed vanavanemad elasid Tallinna kandis, ta ise kasvas üles Kosel. "Pean end ikka maalapseks, ei olnud nii, et iga nädalavahetus saaks pealinna tulla," räägib ta. Eredalt on Kristelil meeles see, kui varateismelisena esimest korda üksi pealinna saabus. Ta läks sõbranna sünnipäevale, emaga suhtlemiseks Nokia 5110 ühes. Et koju minna, läks ta marsruuttakso peatusesse, kahjuks aga valesse. Ta ei tahtnud ka emale helistada ja kurta, ootas talvise ilma kiuste tükk aega, seejärel kõndis Kadriorgu, kus elas emaema.

Vanaema viis Kristeli õigesse peatusesse marsruuttakso peale.

Esimene koolipäev - Kristel (paremal) 1996. aasta 1. septembril koolipingis.

Kristel õppis Kose gümnaasiumis. Selle kõrvalt käis ta ka muusikakoolis. Õe eeskujul, kes klaverit õppis, valis ka Kristel sama pilli "Nüüd on ilmselt kitarr populaarsem, aga toona ikka klaver." Ta meenutab, et ikka hüppasid paljud sõbrad teismeeas kõrvale - kaua ikka klaverit mängid. "Ka mina tahtsin mässaja olla, aga ema ei lubanud pooleli jätta, lõpetasin lastemuusikakooli ära." Ent ega ta vaid muusikaga piirdunud, näiteks käis ta pikalt korvpallitrennis.

Kui paljud koolikaaslased jätsid klaveriõpingud pooleli, siis Kristel mitte. Ta lõpetas kohaliku muusikakooli.

Koolis õpiti Wordi ja Excelit

Aga IT? Kristel ütleb, et tema kokkupuuted arvutitega oli vaid see, kui naabripoisiga arvutimänge mängiti või koolitunnis Office'i ehk peamiselt Wordi ja Exceliga teretutvust tehti. "Mul polnud õrna aimugi, kuidas süsteeme luuakse, mida tehnoloogiamaailm endast üldse kujutab."

Millega sinu vanemad tegelesid? Kristel räägib, et ema on kogu elu töötanud logistika peal, vahepeal ka meditsiinistööstuses (sealgi ekspordi-impordi peal). Isa oli nooruspõlves Viljandis matemaatikaõpeta, hiljem mehhaanika ja tööstusvaldkonnas.

Kristel läks gümnaasiumis reaalsuuna peale, ent nendib, et matemaatika polnud tema jaoks sugugi lihtne. "Paljud läksid üle humanitaarklassi üle, aga ma mõtlesin - ka mu õde sai reaalklassis hakkama. Ei, ma ei anna alla, pean hakkama saama!"

Kristel lõpetas gümnaasiumi 2008. aastal. "Polnud õrna aimugi, mis teha tahan," tunnistab ta ausalt. Vahepeal oli ta õest saanud maailmarändur - ta oli näiteks USAs lapsehoidja, hiljem aga seadis end paika Londonis, kus õppis ja töötas finantsvaldkonnas. Ta kutsus Kristeli suveks sinna, et ta saaks seal töötada ja mõelda välja, mis ikkagi teha sooviks. "Sattusin seal õe sõprusringkonnaga kokku, paljud olid tehnoloogiavaldkonnas, rääkisid, kui palju võimalusi," ütleb Kristel.

Kristel (vasakul) koos oma õega. Just 2008. aasta suvi õe juures Londonis näitas Kristelile kätte IT-suuna.

Nii otsustaski ta astuda IT Kolledžisse. Seal vaadati sisseastumisel eksamitulemustest enam keskmist hinnet, ent plusspunkte andis ka matemaatika eksam, mis polnud gümnaasiumi lõpus kohustuslik. Kristelil oli aga see tehtud ja sissesaamisega polnud probleeme.

Kokku oli õppureid tema kursusel 100, neist vaid kümmekond tüdrukud. Loomulikult oli koolikaaslaste seas neidki, kes juba aastaid programmeerinud ja IT-ga sina peal. Kristel tunnistab, et algus oli raske - ta oli ju enda jaoks täiesti võõras maailmas. "Aga kordagi ei olnud tunnet, et nii raske, jätaks pooleli. Lapsest peale olen teinud nii, et kui midagi ette võtan, pean ka lõpuni viima! Muusikakool on sellest hea näide."

Tulevase abikaasaga kohtus bowlingu turniiril

Kool viis ta kokku ka oma tulevase abikaasa Marko Kruustükiga, koos asutasid nad ka Testlio. 2009. aastal korraldas Kristel koolis bowlingu turniiri, Marko osales seal vilistlasena, tal oli lõpetamisest juba mitu head aastat möödas. "Juhtusime vestlema ja ta rääkis, et oli mind näinud juba 2008. aastal Londonis mõnel peol, aga siis me ei suhelnud." Just Marko kaudu leidis Kristel teise kursuse tudengina ka esimese tööotsa testijana.

Tehtud! Kristel IT Kolledži lõpetamisel, tema kõrval on ta tulevane abikaasa Marko Kruustük.

Toona oligi Kristel arvanud, et tahab olla lihtsalt testija, tiimimängija. Tegelikult on ta tiimimängija praegugi, ent ühtlasi ka ettevõtja ja juht. Kristel ütleb, et paljud arvavad ekslikult, et ettevõtjaks võikski hakata raha pärast ning siis vältida pikki tööpäev. "Kui teed tööd vaid raha pärast, kaugele ei jõua. Töö peab olema väljakutse. Ekslik on ka arvamus, et ettevõtjana väldid üheksast viieni tööd. Vastupidi, reaalsuses on päevad pikemadki. Ei käi nii, et käsin teisi, las nemad teevad, nii läbi ei löö."

Vaatab jooksvalt, mil lapse sünni järel tööle naaseb

Kristel on elanud näiteks nii Londonis kui San Franciscos, reisimist on alati olnud palju. Praegu on viie aasta jooksul esimene pikk talveperiood, mil ta polegi Eestist lahkunud. Kuna ta saab peagi esimest korda emaks, otsustas ta paiksem olla. Kaua ta lapse sündides reaalselt tööst kõrval on, ta veel prognoosima ei hakka. "Meil on suur tiim, saame töökohustusi jagada."

Kristel Kruustük

Vanemad on elevil? "Jah, muidugi," ütleb Kristel rõõmsalt, ent lisab, et peres ta esimene pole - õel on juba kaks väikest tütart. Kristel leiab, et maailmas ringi rändamisest hoolimata on just Tallinn tema lemmiklinn, seda suuresti just selle kompaktsuse tõttu.

Aga kunagi maale? "Praegu mulle meeldib Tallinnas väga. Ei ole suurlinna rusutuse tunnet, samas on siinne keskkond ikkagi parajalt tegus," arutleb ta ja jääb korra mõttesse. "Kunagi tahaks siiski ka väljaspoole. Unistus on ehitada oma rantšo," poetab ta. Ajendiks on muidugi ka tõik, et sinna tahaks ta ka päris oma hobusetalli. Nimelt on tal juba praegugi selline sõber - abikaasa Marko poolt pulmadeks kingitud hobune Rockefeller. "Loomade vastu on mul suur armastus, miks mitte hobusetall maja kõrval. Tallinnas seda ju ei tee," muigab ta. "Aga kõik omal ajal."