Kes meist ei teaks kummituslinna Viivikonna või Prõpjati, mis jäi peale Tšornobõli katastroofi inimtühjaks. Tegelikult võib leida inimtühje kohti pea igast nurgast Eestist – olgu selleks siis vanad kolhoosimajad või inimeste surma järel tühjaks jäänud taluhooned.

Facebooki gruppi „Mahajäetud hoonetes seiklejad“ on koondunud ligi 10 000 inimest, kes on huvitatud hüljatud majades käimisest. Gruppi ilmub pea iga päev pilte mahajäetud kohtadest. Samuti uuritakse, kus veel selliseid hooneid leidub, milles ringi vaadata.

Internetist leiab isegi kaardi, millel on märgitud peaaegu 500 huvitavamat mahajäetud paika koos sisenemisjuhistega. Kuid tegelikult on selliseid kohti veelgi.

Eesti Ekspressi noorte sisuloojatena tekkis meil huvi, mis ajab eri vanuses inimesi võõrastesse hoonetesse seiklema.

Rääkisime kahe noore seikleja Laura ja Silveriga, kes on alates eriolukorra algusest külastanud üle 10 mahajäetud talu. Mahajäetud majades käimist võib pidada isegi eraldi turismiliigiks, mille nimel inimesed Eesti teise otsa ning isegi välismaale reisivad. Majades hulkujate eesmärgid on erinevad – kes tahab lihtsalt uudistada, kes otsib põnevaid leide ning kellele on see võimalus rohkem ajaloo kohta teada saada.

Vanad majad ragisevad

Leppisime Laura ja Silveriga kokku kohtumise Kose mõisa juures, kus on veel mitmeid mahajäetud hooneid. Tegemist on väga kõheda kohaga, kus nõukogude võim hukkas 1941. aastal kümneid sõjatribunalis süüdimõistetuid.

Kõndisime veidi ringi ja mitmed sealsetest hoonetest olid täiesti lahti ja kõigile avatud. Ühtegi majja me siiski sisse ei astunud – tundus liiga kõle, lõhutud ja varisemisohtlik. Noored arvasid, et selliseid maju leiab kõikjalt ning ei ole vaatamist väärt, sest neid huvitavad pigem majad, kus on ka asjad sees. „See on ju ainult betoon.“

VÕÕRAS, ÄRA TULE! Ei tasu unustada, et pea iga hoon kuulub kellelegi.
VÕÕRAS, ÄRA TULE! Ei tasu unustada, et pea iga hoon kuulub kellelegi.

Kuid me ei olnud selles hoonekompleksis üksi. Aeg-ajalt oli näha inimesi, kes käisid samuti vanu hooneid uudistamas.

Poole intervjuu ajal toimus midagi kummalist. Nimelt läks Kose mõisa valve tööle. Kuigi asusime mõisast kaugemal terviserajal, oli seda siiski hästi kuulda. Valvesignaal käivitus just siis, kui olime jõudnud küsimuseni, mida majades seiklejad tunnevad, kui mahajäetud paikadesse sisenevad.

„On selline seikluslik tunne, aga samas ka kõle. Esimese asjana lööb ninna tolmu ja hallituse lõhn,“ vastasid nad.

Mahajäetud maja tuleb saladuses hoida

Igal vanal majal on ajalugu ning põhjus, miks see hüljati. Tihti selliseid seiklejaid ajalugu ei huvita ning nad käivad lihtsalt ringi vaatamas ja pilte tegemas. Mahajäetud majad on nõutud ka kummituste otsijate hulgas – just mõisatega käivad sageli kaasas kummituslood.

„Meie midagi väga hirmutavat ei ole kogenud. Ühe korra oleme ära jooksnud, sest keegi krabistas, aga tegelikult oli see metsloom. Veidi kõhe on ikka, aga kuna need on vanad majad, siis peab aru saama, et need ragisevad ning võib kuskilt rakse kuulda.“

Õõvastav on selle kõige juures hoopis asjaolu, et mahajäetud majadest võib leida ka väga isiklikke asju.

„Oleme leidnud sünni- ja surmatunnistusi, aga ka näiteks klassipäevikuid ja -tunnistusi,“ tuuakse näiteid. Samas rõhutavad Laura ja Silver, et nemad kunagi midagi kaasa ei võta ning kõik jääb nii, nagu oli enne.

Kõige rohkem huvitavad neid ajalehed, sest sealt on kõige lihtsam teada saada, millal viimati keegi majas elas. „Vanimad, mis oleme leidnud, on 1960ndatest aastatest,“ täpsustasid nad.

LOODUS VÕTAB ÜLE: Kose mõisa metsistunud kõrvalhooned.
LOODUS VÕTAB ÜLE: Kose mõisa metsistunud kõrvalhooned.

Mõne seikleja jaoks peitub mahajäetud hoonetes võimalus tulu teenimiseks, sest loodetakse leida midagi väärtuslikku. Kõige hullemad on siiski juhtumid, kui mahajäetud majades käiakse pidutsemas ning lõhkumas. Näiteks on mõnel hoovis olnud auto ja majas sees kaamera. Seetõttu on uue paiga leidmisel tähtis mitte avaldada, kus see täpselt asub.

„Grupis soovitakse tihti teada asukohti ning neid küsitakse mõnikord suhteliselt ebaviisakalt. Meie neid ei avalikusta, sest just otsimine on kõige lahedam. Gruppides on ka seltskond, kes käib risustamas, mistõttu me ei tea kunagi, miks nad asukohta küsivad,“ on noored alalhoidlikud.

Kust aga üldse võetakse, et üks maja on mahajäetud?

„Kui hein on ikka üle sinu ning uks lahti, siis võib arvata, et keegi seal enam ei ela,“ arvavad Laura ja Silver. Samas on gruppides esinenud meelepaha, et iga maja siiski kuulub kellelegi ning ei tahaks, et keegi niimoodi sisse murrab.

Lääne-Harju politsei piirkonnavanema Mart Merikülli sõnul arvavad inimesed sageli siiski ekslikult, et mahajäetud hoone on omanikuta kinnisvara.

„Enamasti see nii ei ole ning peaaegu igal näiliselt hüljatud hoonel on tegelikult omanik olemas, olgu selleks siis riik, eraisik või ettevõte. Ilma loata sisenemine võõrastesse hoonetesse ja territooriumile ei ole lubatud.“

Meriküll lisab, et ennekõike tuleb arvestada asjaoluga, et ajahambale jalgu jäänud hoone on ohtlik. „Kunagi ei tea, mis seisus on põrandad, laed, maja kandekonstruktsioonid. Kõige kurvemal juhul võib võõras hoones ringi ekslemine lõppeda õnnetusega.“

LOODUS VÕTAB ÜLE: Kose mõisa metsistunud kõrvalhooned.
LOODUS VÕTAB ÜLE: Kose mõisa metsistunud kõrvalhooned.

Õnneks on osad kinnisvaraomanikud varustanud oma hooned signalisatsioonisüsteemi või valvekaameratega. Valve all olevate hoonete häiresignaalidele reageerivad ka turvafirmad, aga vajaduse korral ka politsei, et välja selgitada, mis põhjustel hoonesse on sisenetud. Kui omanik märkab, et tema varale on tekitatud kahju või miskit hoopis kaduma läinud, alustatakse süüteomenetlust.

Üldiselt loetakse võõrale kindlalt piiritletud territooriumile sisenemist omavoliliseks sissetungiks ning selle eest on karistusseadustiku kohaselt ette nähtud rahaline karistus või kuni aastane vangistus. Kindlalt piiritletud territooriumiks loetakse ka juba hoonet – see märgib selgelt, et tegemist on kohaga, kuhu omaniku loata sisse minemiseks asja ei ole.

Laura ja Silveri sõnul suhtuvad seiklejad piirangutesse valdavalt kergekäeliselt.

„Kui ei ole eravalduse silti väljas, siis ei küsita luba ning minnakse sisse. Ise läheme ainult siis, kui on uks lahti.“

Luba sisenemiseks ei küsita üldjuhul põhjusel, et kardetakse eitavat vastust saada ning ega tegelikult reeglina täpselt teatagi, kellele sellised majad kuuluvad. Grupis arutatakse sageli ka selle üle, et majad pannakse kinni, kuid varsti on need uuesti lahti. Samuti on inimeste hirmutamiseks jäetud hoonetes mängima muusika või paigaldatud signalisatsioon.

Allikas: Eesti Ekspress