Ärikinnisvara arendaja, Eften Capitali juht Viljar Arakas püstitab seoses Porto Francole antud laenuga küsimuse, kas pole ehk tegemist kõlvatu konkurentsi loomise või ebaseadusliku riigiabiga. Kinnisvarasektor nõuab tema sõnul kõigile võrdset mänguväljakut.

Porto Franco riigilt saadud 40 miljoni eurose laenu teevad pikantseks seosed Hillar Tederi annetustega erakondadele. Tänaseks juhib Porto Francot küll Hillar Tederi poeg, kuid vägisi kipub peale mulje: headel aegadel andsin mina teile, aga nüüd, armsad erakonnad ja riik, annate teie mulle. On see ekslik või on niisugune tõlgendus võimalik?

See on võimalik, aga ma ise sellega kaasa ei läheks. Ettevõtja peab võimalusi otsima: kui kuskilt saab midagi soodsamalt, siis on ettevõtja põhikirjaline kohustus seda teed minna. Ma ei süüdista ettevõtjaid, kes otsivad võimalusi end odavamalt finantseerida. Sellega tegelen ma ju ise ka iga päev. See on pigem küsimus riigile: miks niisugune laen antakse?

Miks siis riik annab?

Aus vastus on, et ei tea, aga tahaks teada. Tallinkile antud laenu võiks mõista. Tegemist on Eesti jaoks strateegilise ettevõttega, mille äri katkes üleöö temast endast sõltumatutel põhjustel. Alexelale andmist võib mõista – arvestades Ida-Virumaa etnilist koosseisu ja kõike seda, mis põlevkivitööstuse ümber toimub. Kui Porto Franco uudis tuli, tundus see esimesel hetkel täiesti võimatu. Tänaseks on see kinnisvararingkonnad tagajalgadele ajanud. Inimestel on hari punane, ja mitte selle pärast, et keegi sai kuskilt midagi odavamalt ja teised jäid ilma. Pigem soovitakse võrdset mänguväljakut.

Kui riik otsustab koroonaajal ettevõtetele laenu anda, kui valitsusel on selline poliitiline tahe, siis võib seda mõista. Aga defineeriks siis kriteeriumid. Praegu on need nii ümmargused, et sinna alla võib panna mida iganes. Teiseks, laenu võiks anda turutingimustel. Tallink, Alexela ja Porto Franco saavad laenu kahe protsendiga.

Kuula siit.


Teie hinnangul viis korda odavamalt, kui turult saaks?

No vähemalt. Kõigi nende ettevõtete riskiprofiil ja tagatiseprofiil on kardinaalselt erinev, raha hind ei saa neile olla üks ja sama. Arvestades, et tegemist on poolelioleva kinnisvaraarendusega, millel on valmimis- ja väljaüürimisriskid, käikuandmise riskid ning eespool veel Luminori ja EBRD laen, mis tähendab, et tegemist on pigem allutatud kohustusega, peaks selle intressimäär olema kahekohaline. Spekuleerime, et intressimäär peaks olema kümme, aga koroonaaega arvestades isegi kõrgem.

Te viitasite, et teil on pole ettevõtjatele etteheiteid. Urmas Sõõrumaa, kes on samuti palju erakondadele annetanud, ütles, et kavatseb Patarei arendamiseks tingimata riigilt raha küsida. Äkki on siis loll see, kes raha külvamise ajal oma kotisuud pärani ei aja ega ütle: ma tahan ka?

Eks ma olen siis saamatu. Olen harjunud riigile makse maksma, mitte riigi käest laenu saama. Kui meie projekte alustame, küsime pangalaenu. Kui on omakapitali puudu, pöördume investorite poole. Ja ega ma ei heida riigile ette, et ta tahab raskel ajal ettevõtlusele appi tulla. Aga ma heidan ette läbipaistmatust ja raha vale hinnastamist. See tekitab küsimuse, kas pole tegemist kõlvatu konkurentsi loomise või ebaseadusliku riigiabiga. Seda oskavad juristid minust paremini kommenteerida. Nii suur intressivahe tekitab küsimusi. Kaheprotsendise marginaaliga ei saa Eestis ka kodulaenu.

Meenutagem veel Tederi tausta: kui Reform oli võimul, sai see temalt lahkesti raha, viimase viie aasta lõikes on kõige rohkem saanud Isamaa. Peale selle aga pääses Teder oportuniteediga kohtu alt, tunnistades, et sooviski Tallinna linnavalitsuselt teeneid, tema antav raha pidi minema Paavo Pettaile. Kui see pole korruptsioon, mis siis on?

Tore on see, et erakondadele tehtud annetused on avalikud ja igaüks saab neid seoseid kaaluda. Ma ei tahaks seda teed minna. Pean kaasettevõtjatest lugu ja tahan igapäevategevuses töötada oma ettevõtte heaks, mitte teiste ettevõtjate vastu. Mida ma aga riigi käest tahaksin, on: võrdne mänguväljak. Praegu jääb mulje, et koroonaepideemia varjus on võimalik valitsusest kätte saada ükskõik missuguseid otsuseid. Kui valitsus hakkab etendama panga krediidikomitee rolli, pole see hea praktika. Tahtmata öelda midagi halba valitsuse liikmete kohta, meenutan, et pankade krediidikomiteed töötavad natuke teistel alustel. Paratamatul tekib otsuste selektiivsuse küsimus: kellele antakse, kellele ei anta ja mis põhjusel. Ja neid asju me ei tea.

Kas sääraste rahaeraldiste võimalikkuse loomiseks oligi tarvis Kaimar Karu Raul Siemi vastu välja vahetada?

Ei tea, kas see päris nii on. Mind pani nördima majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aasa kommentaar ERRile: see otsus tehti kabinetis konsensuslikult ja ilma pikema aruteluta. Kui ilma pikema aruteluta antakse välja nii suur summa nii soodsatel tingimustel... Jah, laen tuleb tuleb tagasi maksta. Ja otsust võib ju ka poliitiliselt mõista. Kui valitsuse soov on, et korda saaks Tallinna merevärav, mis peaaegu terve inimpõlve käest ära olnud, siis me – kas nõustudes või nõustumata – peame seda aktsepteerima. Kui koalitsioon tahab seda teha, tehku. Aga miks siis vaadatakse mööda linnahallist?

Linnahalli asjus saavutas ju Tallinnaga kokkuleppe Ain Hanschmidt, kelle pilte koos Mihhail Kõlvartiga mäletame veel hästi. Tallink on samuti saanud 100 miljoni ulatuses riigi tuge. Ehk siis, head suhted poliitikutega...

Ma saan aru, et seda on võimalik nii tõlgendada, kuid minu tõlgendus on natuke teistsugune. Kõlvart tahtis linnahalli probleemile lahenduse leida ning teha koostööd Tallinkiga on minu arvates linna vaates väga õige samm. See tehti veel enne koroonaaega. Eesti on niikuinii selline väike riik, kus kõik tunnevad kõiki, nii et ma ei tähtsustaks neid seoseid üle.

Aga meenutagem Tallinki ja Bolti vastasseisu – Tallink sai riigilt raha, Bolt ei saanud.

See on eepiline vastasseis: vana majandus versus uus, mis kütab palju kirgi. Tallinki jaoks oli tegelikult turul raha olemas, maksumaksja ei oleks pidanud appi minema. Tõsi, pakutud tingimusi ei ole harjutud Eesti ärikultuuris nägema. Kes rahvusvahelist finantsmeediat loeb, see teab, et raskustes ettevõtetele antakse sellistel tingimustel laenu. Tõsi, raskused ei olnud enda tekitatud ja tulenesid epideemiast, valitsuse appiminekust saan ma aru.

Meenutan vaatajale-kuulajale, et jutt käib LHV Tallinkile pakutud laenust ehk sellest, kuidas Rain Lõhmus tahtis väidetavasti Ain Hanschmidtile külma teha.

Pakutud tingimused olid väga ameerikalikud.

Ma viitan lihtsalt Tallinki tõlgendusele, Paavo Nõgese reaktsioonidele jne.

Kui kaks armastatud ettevõtet – LHV ja Tallinki kohta võib niimoodi ütelda – tülitsevad, siis ega sellest keegi midagi ei võida. Ma tahan öelda, et kuigi eraturul oli raha olemas, läks riik appi, ja Tallinki strateegilisuse pärast me saame sellest aru. Ja ärme räägi isegi Porto Francost, võtame laiemalt pooleli olevad kinnisvaraarendused. Seal ei ole veel töökohti loodud, veel ei ole tegemist käibe kukkumise või kasumi kaotusega. Küsimusi tekib palju. Olen sel teemal kümmekonna ettevõtjaga suhelnud ja neil kõigil on hari punane.

Miks ei tule nad avalikkuse ette näo ja nimega?

Ega mina ei tahtnud ka alustada. Võttis aega, et mind selles veenda, ja see ei olnud lihtne otsus. Lihtsam ongi vaikida. Aga ei taha ju ka vaikides pealt vaadata, kuidas valitsusele lähedal seisvad ettevõtjad saavad soodustingimustel laenu, mida teistele ei väljastata. Kredexil on ju hea kogemus korterite renoveerimise ja perede laenude tagamisega – seal on kõik selge, läbipaistev ja arusaadav. Seda läbipaistvust just tahakski, rohkem ei midagi.

Et teie enda asjus oleks kõik selge, meenutagem, et teiegi olete annetanud Reformierakondadele. Mäletate, palju seda oli?

Äkki oli 50 000 krooni.

Mis te vastu saite?

Midagi ei saanud. Mul oli siis Reformierakonnas palju sõpru ja on praegugi. Edaspidi ei ole ma erakondadele annetanud, kuna me teeme seda kõik niikuinii – riigieelarve kaudu. Et erakondi riigieelarve kaudu rahastatakse, on minu meelest mõistlik. Olen küll kaalunud mõne uue poliitilise algatuse rahastamist, aga pole selleni veel jõudnud.

Olete diagnoosinud ärikinnisvaraturu jäätumise, ja tõepoolest, teie sektor sai kohe alguses pihta. Palace läks ruttu kinni ja koondab, Radisson läks remonti, sest kliente pole. Palju olete isiklikult koroonakriisi tõttu vaesemaks jäänud?

Ei oska öelda, pole niimoodi arvutanud. Kui epideemia vallandus, läksime üle rahavoo juhtimisele. Panime kasumiaruande kõrvale, hakkasime jälgima ainult laekuvaid arveid ja kulusid. See oli väga pingeline aeg. Meil on üle 1200 üürniku eri riikides, äkki oli kõigil vaja üüri alandamist – enamikul põhjusega, aga osa küsis seda ka niisama. Tulime meeskonnaga sellest läbi. Vahepeal kontorites ei käidud, aga see ei tähendanud, et üüripinnad anti tagasi. Kaubanduskeskused on külastatavuse ja käibe poolest juba eelmise aasta tasemel tagasi, ehk on 5-10% veel eelmisest aastast puudu. Murelikult vaatame, mida sügis toob. Uued koroonapuhangud Euroops tekitavad sügise asjus ebakindlust, aga me oleme olnud investeeringutest hästi konservatiivsed, küll me hakkama saame.

Siiski võttis Eften teises kvartalist vastu ajaloo esimese kahjumi, mis oli samas suurusjärgus kui eelmise aasta samal perioodil teenitud kasum.

Jaa, sest kinnisvarahindajad hindasid meie bilansis oleva vara väärtuse alla. See ei olnud seotud rahavoogudega, rahavooliselt olime ka teises kvartalis tugevas seisus. Saime pankadelt maksepuhkust ja sedakaudu võimaldada üürnikele allahindlust. Ent see on fakt: kinnisvara väärtus on langenud. Me ei tea tegelikult, kui palju.

Päris paljudel inimestel on lisaks kodule veel mingisuguseid kinnisvarainvesteeringuid, nt korterid või külaliskorterid. Millega peaksid nemad arvestama?

Tallinnas on üürihinnad langenud 10-20 protsenti võrreldes koroonaeelse ajaga. Muidugi, kui üürisumma on üürnikuga kokku lepitud juba aastate eest, siis see ehk praegu langenud ei ole. Soovitaksin kõigil olla väga ettevaatlik finantsvõimenduse kasutamisel. Kui sa ka korteri ostad, siis osta see omakapitali eest. Kui see sul tühjaks jääb, pead kõige halvemal hetkel kohustused panga ees kinni maksma oma sissetulekust. Airbnb asjus loodan, et see reguleeritakse ära. Paljude hotelliomanike soov oleks, et Airbnb kaoks...

Muidugi, see oleks ju teile kasulik.

Tehnoloogilisele protsessile ei tasu vastu seista, sellega tuleb kaasas käia. Lihtsalt oleks vaja reegleid, mida võib teha ja mida ei või. Airbnb ei kao kuhugi, ma usun, nende osatähtsus pigem kasvab. Hotellisektor on muidugi praegu väga maadligi. Rõõmustav on, et Tallinna inimesed veedavad suve suuresti Eesti maakondades, ja seal ei ole pilt nii trööstitu kui Tallinnas.

Tallinna hotellid ootavad Soome turiste. Neid on seni vähem, kui tarvis oleks.

Jah. Ja ärireisid on praktiliselt nulli kukkunud.

Muide, millal te viimati lendasite?

Plaanin sel nädalal perega minna Kreekasse, kus üks kõige madalamaid nakatumistasemeid, aga enne seda... Viimati just mõtlesin selle peale, ei suutnudki välja mõelda. See oli aasta alguses, vist Riiga või Vilniusse. Ei mäletagi enam, mismoodi see lendamine välja näeb.

Võib-olla ei saa te Kreekast tagasi, reeglid muutuvad kogu aeg?

See risk valitseb alati.

Viimati sattusid uudisvoos kõrvuti Tartu kovidioodi suvetuur ja ööklubide vabastamine piirangute alt. Paljud panid seda pahaks. Kuidas sõnastada mõistlikku tasakaalu isiku- ja ettevõtlusvabaduse ja piirangute vahel, mida võib olla tarvis tervise pärast kehtestada?

Kiidan terviseametit, kes on suutnud hästi kontakte tuvastada, teinud jälitustööd, kes kellega on kokku puutunud. Kui see olukord veebruari lõpus Itaalias kerima hakkas, siis võtsime seda kui mingit Hiina viirust, mis võib ehk siia jõuda. Kui Itaalias läks asi hulluks, said siin kõik inimesed aru, et tuleb olla kodus. Sotsiaalne distantseerumine muutus kiiresti normiks. Sügisele läheneme viirusest juba palju rohkem teades, meditsiinisüsteem on saanud end ette valmistada. Samasuguste meetodite (nagu kevadel – VK) kasutamist ei jõuta lihtsalt kinni maksta. Eesti valitsus on võtnud krediiti viie miljardi euro ulatuses, see on 15-17% SKTst.

Kuidas te olete rahul selle raha kulutamise plaanidega?

Osaliselt ma seda juba kritiseerisin. Eks palju on läinud ka jooksvate kulude katteks, nii on see kõigis Euroopa riikides. Jumal tänatud, et Euroopa ülemkogu suutis 750 miljardilise programmi otsuse vastu võtta. Meie näitamise mitme dekaadi vältel oma väikest riigivõlga tugevusena, aga nüüd on äkki, kolme-nelja kuuga tehtud otsus, et riigivõlg kasvab kahe-kolmekordseks, ja see toimub sisuliselt ilma avaliku diskussioonita. Olukord on erakordne, kõik saavad sellest aru, aga võlg tuleb ikkagi tulevikus tagasi maksta. Kui tulevikus peaks veel karme piiranguid kehtestatama, on selle majanduslik hind väga kõrge ning me ei jõua seda lõpuks kinni maksta.

Missugune protsent võlga riigieelarvest oleks pikema aja jooksul mõistlik?

Jälgima ei pea muud kui Maastrichti kriteeriume, mille järgi on euroala loodud. Aastane defitsiit ei tohiks olla üle kolme protsendi – seda tavaolukorras. Praegu ei ole me tavaolukorras. Järgmiseks aastaks oodatakse maailmas suurt majanduskasvu, kuna selle aasta baas kukub sedavõrd madalale, sealt on võimalik tõusta. Mis iganes juhtub riigi rahanduses sel aastal, on arusaadav. Ei saa kulusid nii kiiresti kinni tõmmata nagu ettevõtjad, ja riik peab käituma ka vastutsükliliselt. Kui ikka majandus kukub kokku, tuleb õlg alla panna. Järgmise aasta eelarvekava ja majandusprognoos saab olema huvitav ning see, missugust defitsiininumbrit me seal näeme.

Olete ise viidanud, et kriisi tuleks mõista puhastustulena. Kuivõrd olete valmis selleks, et te ise osutute selleks, kes peab lahkuma?

See on õigustatud küsimus. Ma soovin, et sellele mõeldaks rohkem, kui seda tehakse. Enne koroonaaega oli päris palju tunda ülevoolavat optimismi. Õnneks on meil Eftenis palju kriisikogemust – eelmisest finantskriisist, vanematel olijatal ka Vene kriisist. Hukatuslikuks võib saada liigne finantskoormus, liigselt peale võetud laenud – see, et minnakse lühiajalise rahaga teostama pikaajalisi projekte. Seda me oleme alati vältinud. Usun, et meie laenupositsioon on terve hoolimata sellest, et varasid hinnati alla. Ma ei muretse meie pärast, muretsen Eesti majanduse pärast laiemalt. Küll meie hakkama saame.

Teil on ka eelmisest aastast päris head rahavarud. Märkasin, et olete sisenemas vanadekodude ärisse. Tuleb see Tallinna? Missugused oleks minu šansid kunagi oma väsinud luud sinna vedada?

Me olime sellele tehingule väga lähedal, koroonaajal jäi see katki. Skandinaavias on muide kinnisvarafonfid, mis investeerivad ainult vanadekodude projektidesse. Tegemist on kindlasti kasvava valdkonnaga. Eestis elanikkonna elanikkonna vanus suureneb, terves Euroopas. Eesti vanadekodud on amortiseerunud või asuvad vales kohas, pole võimalik 20-30minutise autosõidu käigus oma lähedasi vaatamas käia. See vajab reformi. Riik ei pea siia sekkuma, erasektoris on piisavalt tegijaid. Meil jäi see tehing seekord tegemata, ent on aja küsimus, millal me selle teeme.

Mulle jäi ikka segaseks, kuhu see vanadekodu tuleb.

See oleks olnud Eestis, Tallinnas.

Allikas: ärileht.ee