Euroopa Kontrollikoja liige, ekspeaminister Juhan Parts väitis täna Delfi otsesaates, et Isamaa roll valitsuses on Keskerakonna ja EKRE isolatsioonist väljatoomine – Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuses seda ei sündinud. Tema hinnagul on Isamaa partei, mis hoiab Eesti poliitika suurt fookust.

Eestis on ette tulnud, et Euroopa Kontrollikoja liikme kohalt tullakse presidendiks, olete selle võimaluse peale mõelnud?

Ei.

Mul on siiamaani meeles, kuidas Kersti Kaljulaid ühel kokkusaamisel seletas, mida see kontrollikoda õieti teeb: kui maksumaksja on andnud raha mõne silla ehitamiseks, siis koda vaatab järele, kas see sild ikka sinna kerkis ja sellisena, nagu selle jaoks raha anti. Kas võiksite esineda sama lihtsa ja meeldejääva selgitusega oma töö sisu kohta?

See puudutab umbes kümmet protsenti kontrollikoja tööst. Minu põhifookus on sisul: kuidas Euroopa poliitika ja demokraatia toimib. Kontrollikoda on mõneti müstiline institutsioon, Toomas Hendrik Ilves nimetas seda mingiks raamatupidajaks. Raamatupidamist on umbes kolm protsenti. Põhiline on ikkagi tagasisidestamine: kas Euroopa Komisjon saab hakkama sellega, mida on lubanud. Tagasidet antakse poliitikate lõikes väga laial skaalal: alates eurotsoonist ja energeetikast välispoliitikani. Kontrollikoja põhiline vaatepunkt on mõjusus. Siin algavad probleemid: mõjusus on puudulik.

Kui hästi demokraatia toimib, missugune on see Euroopa, mida te kontrollikojast näete?

Ma võin esineda ka kiidukõnega, aga arvestades saate formaati: Euroopa Liidu küsimus on, kuidas saada mullist välja, kuidas jõuda kontaktini kodaniku, maksumaksjaga. See on fundamentaalne küsimus. Euroopas ei ole ühte demos’t (rahvast – kr k). Demokraatia defitsiit ja täitevvõimu prevaleerimine on suur teema. Valitsuse esindajana Euroopa käies märkasin, et Euroopa kardab kriitikat. Igal organismil kaob ilma normaalse tagasisideta immuunsus ära.

Kontrollikoja liikme brutopalk oli Kersti Kaljulaiu aegadel ümmarguselt 20 000 eurot pluss umbes 10 000 lisatasude ja hüvitistena. Raha mõttes on ajad läinud paremaks?

Need numbrid ei ole tõesed. Me oleme samal tasemel kui Euroopa Komisjoni volinikud, meie auditeeritavad.

Kui suure protsendi palgast annetate erakonnale tänuks selle eest, et te selle koha saite?

Ma pean siin hästi ettevaatlik olema, sest minu suhtes kehtib palju sõltumatust tagavaid reegleid. Mida ma võin teha: maksta liikmemaksu. Tavapärast annetust ma teha ei või. Juriidiliselt tõenäoliselt võib, aga seda ei peeta heaks tooniks.

Võtsite kaasa Ken-Marti Vaheri, kes kibeles poliitikast lahkuma nagu teiegi. Missugused on tema kompetentsid peale selle, et ta on teie erakonnakaaslane?

Ken-Marti Vaher oli omal ajal riigikontrolli direktor. Seda maailma tundis ta juba viisteist aastat tagasi.

Olete ehk mõnikord poliitikast lahkumist kahetsenud, kontrollikojas igav ei ole?

Ei ole. Iga asja peab endale huvitavaks mõtlema. Praegu olen küll väga rahul. Inimene elab üks kord. Praegu on mul võimalik asju sügavuti vaadata, see on omaette nauding.

Ja tagasi tulles olete hästi kindlustatud, saate mõnda aega veel rohkem kui poole palka?

Teile kohe meeldib neil teemadel rääkida. Loomulikult, ega siis Eesti liige ei pea olema vähem makstud kui Saksa, Soome või Briti oma.

Teil oli Eesti poliitikast lahkumisega tuli takus. Miks te soovisite siit nii väga minema saada?

Ma ei ütleks nii. Eks te peate mind vaatama 25 aasta lõikes, tervikuna, alates 90ndatest aastatest.

Te ju tahtsite väga seda kohta, oli ju nii? Ja Eestist minema.

Ei, noh... „Tahtsite” kõlab põgenemisena, see ei vasta tõele. Valimissituatsioon kujunes nagu kujunes, ja aeg-ajalt mõtleb inimene ikka, et teeks midagi muud. Mul on tavaliselt olnud kümneaastased perioodid. Kümme aastat on poliitikas optimaalne aeg, siis tuleb teha paus – sel lihtsalt põhjusel, et kõik muutub rutiiniks, ja see paistab välja. Vahelduse otsimist ei nimetaks ma põgenemiseks. Praegu on huvitav vaadata Eestit kõrvalt, näha rohkem Euroopat.

Kõik mäletavad teie munareklaami, mis pidi illustreerima IRLi maksureformi, mis plaanitud kujul ei teostunudki, küll aga läks maksma mitu miljonit eurot. Selle „eelarves on raha olemas”-lause üle naerdi pikalt. Miks te arvasite, et see reform hea mõte on?

See oli väga hea mõte. Ma ei tea, kust te võtate, et ei tehtud ära.

Algsel kujul ei teostunud, maksueksperiment läks maksma kaks miljonit eurot.

Räägime sisuliselt. Seda esitatakse alati nii, et ahahaa, tahate valijate hääli osta. See ei vasta tõele. Igasugune lubadus tekib ühiskonna kuulamise tulemusena. Eesti probleem oli 2014 see, et kaotasime oma tööjõudu Soomele. Iga sada eurot, mille ma madalapalgalisele suudame rohkem anda, parandas meie konkurentsipositsiooni. Mõte oli tuua inimesi Soomest tagasi. Teiseks, Eesti asub keskmise sissetuleku lõksu piirimail. Küsimus on, kas me suudame jõuda nende kümne protsendi riikide juurde, kes ronib aste kõrgemale, või mitte. Selleks on vaja ühiskondlikku rahu, loovust. See ei saa tekkida, kui on liiga palju vaesust ja ebavõrdsust. Öeldakse: Isamaa on parempoolne erakond, nüüd läksite vasakule. Vabandust, aga see on maksude alandamine – kui me ei jõua seda teha kõigil, siis teeme fokuseeritult. See tehti ära suurema sammuga, kui me planeerisime.

Kuidas hindate Isamaa rolli valitsuses?

Ma tahan olla erapooletu.

Te ei saa, olete erakonna liige.

Just. See roll on ülikaalukas. Vaadake, mida Isamaa on teinud: toonud kaks erakonda isolatsioonist välja, mõtlen Keskerakonda ja EKREt. Miks on isolatsioon halb, kui rahvas on mandaadi andnud?

Ma saan aru, te käsitlete Isamaad koalitsiooni loojana.

Kui seal Isamaad ei oleks, siis ei oleks see koalitsioon võimalik. Isamaal oli küll ka võimalik minna klassikalisse, harjunud koalitsiooni Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega. Selle Isamaa tehtud sammu raskuse juures peame arvestama ka erakonna ajaloolist pärandit. Iseseisvuse taastamise algusest peale on erakonnal olnud vastasseis Keskerakonnaga: läände kuulumise, riikluse kontseptsiooni, õigusliku järjepidevuse, turumajanduse, õigusriigi tähtsustamise küsimuses.

Seda vastasseisu hoidsid pigem Keskerakond ja Reformierakond.

See diil sündis 90ndate aastate lõpus. See, kui Reformi- ja Keskerakond olid vahepeal koos valitsuses, ei toonud Keskerakonda isolatsioonist välja. Keskerakonna all mõtlen ma ka valijagruppi, keda nad esindavad. Ja miks on see oluline? Võtame Brexiti ja Trumpi – meile meeldib tuua suurte riikide võrdlusi –: need tekkisid selle tõttu, et ühiskonnas olid suured lõhed, millele ei pööratud tähelepanu. Keskerakonna toomine isolatsioonist välja on olnud Isamaa valijatele üsna raskesti mõistetav samm. Teatavas mõttes on Eesti poliitika soomestunud: kõik ühiskonnagrupid suudavad koos töötada.

Loen siin teie lugusid, et Eesti on kuhugi kaldunud – see on pehmelt öeldes jama. Pean Keskerakonna inimestest lugu, Jüri Ratasest pean väga lugu. Mulle meeldivad ka EKRE inimesed, tunnen paljusid nende hulgast. Isamaa on see garantii, mis hoiab suurt poliitilist fookust. See on nii.

See on kõva statement.

Ajakirjanduslikus analüüsis peame rääkima reaalsetest faktidest, isegi kui see kellelegi ei meeldi. Sest nii see ju on. Selle koalitsiooniga kaasneb ebameeldivusi, mida tuleb taluda – viimati näiteks seda, et Oudekki Loone juhib NATO parlamentaarset assambleed (selle Eesti delegatsiooni – VK) – mida kõike ta on öelnud –, aga just selle tulemusena saab Loone aru, et tema seisukohad, mida ta opositsioonis öeldes on väljendanud, ei pea vett. Nii ka EKRE puhul.

Räägime veel pensionireformist, mille Isamaa saab selles valitsuses ära teha.

See on mingi Isamaa spetsiifiline mure või, see pensionireform? Kas see ei ole teie mure?

See on Isamaa kõige spetsiifilisem valimislubadus, mille täitmiseni on nad nüüd jõudmas. On see mõistlik mõte? Mida kavatsete te ise teha oma teise samba rahaga?

Kõigepealt peab Ismaale tänulik olema, et nad julgevad sellise ülimalt raske teema avalikku fookusse tuua – eriti sellepärast, et vastuseis on sellele väga tugev.

Kas see mõte on mõistlik või ei ole?

Mõelge ise. Kuus protsenti tööjõumakse võtame praegu ära, iga aasta sadu miljoneid cash´i viime välismaale, nagu oleksime mingid oligarhid. Ja mis me vastu saame? Mingisuguse uduse lubaduse, et kolmekümne aasta pärast saab keskmise palga saaja alla saja euro riiklikule pensionile lisaks – heal juhul. Saage aru, see kaup ei tasu ära!

Mis teie oma teise samba rahaga teete?

Minu jaoks on Seedri seisukohad kõik tuntud ja teada. Suvel ma nimetasin neid isegi geniaalseks. Vabatahtlikkuse element on viimane katse survestada fondihaldureid ja pankasid.

Mida te teete oma teise sambaga?

Ma tahaks näha, mida pangad ja fondihaldurid vastavad: kas nad jätkavad seda arrogantset juttu, raha kantakse Rootsi ja seal mingid inimesed seovad selle pakki – või nad räägivad tõtt: kas meil on võimalik tekitada 8- või 10protsendilist tootlust, mida 2001 minimaalselt lubati.

Mida te teete teise samba rahaga?

Ma vastasin. Vaatan, mida pangad teevad. Ma ei usu, et eesti inimesed tormavad selle rahaga televiisoreid ostma.

Nii et teie otsus ei ole veel langenud?

Vabatahtlikkuse mõte ju ongi selles, et nüüd panna see viimane ora...

Eelnõu on ju valmis, seal ei ole pankadel enam midagi teha. Mis te selle rahaga teete?

Sõltub, mida pangad teevad.

EKRE on tahtnud uuesti püsti panna seda Lihula sammast, mille teie peaministrina lasite maha võtta. On see hea mõte?

Lapsikus, täielik lapsikus. Teha seda Kremlile kasuliku provokatiivse aktina – seal oli see probleem. Kivi, mille peal on mingi maitsetu soldat, võib panna kuhu iganes, aga kui luua selle ümber mull, et me kummardame Hitlerit SS-sõjaväge – see on ju nonsenss. See on kaasaminek nende Eestile halba soovijatega, kes suudavad meid näidata valel poolel olevatena.

Omaaegne Res Publica – kui tagantjärele hinnata – on mõnes mõttes võrreldav tänase EKREga, olete selle peale mõelnud? Eriti kui seda näha kunagise Esto TV peegelduse kaudu. Kuivõrd võib Res Publicat pidada EKRE vaimseks eelkäijaks?

Täielik nonsenss. Res Publica on ju ka täna olemas.

Isamaa koosseisus.

See on ka jälle selline kiuslik...

Aktiivsest poliitikast on pealegi enamik respublikaane lahkunud.

Oot-oot-oot. Mineviku poliitika on alati tuleviku proloog.

Selle pärast ma selle küsimuse esitasingi.

Me ei saa rääkida 2019, et mida te tegite 2014, unistada ajast 1992. Res Publica on olnud osa Eesti ühiskonna kasvamisest täiskasvanud demokraatiaks. Jah, temaga käis kaasas osav reklaam, soov jõuda inimeste hingeni. Demokraatiasse kuulub ka dialoog inimese hingega. Teised õppisid meie pealt.

Valitsus on otsustanud ühineda kliimaneutraalsuse eesmärgiga. Missugust nõu tahaksite valitsusele selle eesmärgini jõudmiseks anda?

Oi-oi-oi, see on üks mu lemmikteemasid. See on keeruline teema ja maailma avalikus ruumis peaaegu et teema number üks. Valitsus peaks nende asjade üle kainelt arutama. Teiseks: arvestada tuleb Eesti huve.

Te vihjate põlevkivile.

Põlevkivi on meie väärtus, mis siin häbeneda.

Mis te Greta Thunbergist arvate?

Ta on inimesena sümpaatne. Noor inimene on alati sümpaatne. Tal on niivõrd võimas sõnum, ta sõimas ju kogu maailma poliitilisel eliidil näo täis. Aga lihtsalt korrutada... Ka kliimateadus vajab diskussiooni. Me ju oleme elanud ajal, mil meile öeldakse, et kuulge, inimesed, te elate valesti. See on utoopiline poliitiline mõtlemine, fantaasia.

Kas ma saan õigesti aru: teie meelest kliima inimtekkeliselt ei soojene?

Ma usun teadlaste enamust. Kindlasti on inimesel mõju. Muide, teil oli suurepärane intervjuu Tõnu Õnnepaluga – ma usun teda kui bioloogi ja fantastilist kirjanikku. Me oleme kliimateema üle kontrollikojas kolleegidega palju arutlenud. Vahel nad küsivad, et Juhan, miks sa ei taha 2050. aastal elada ilusat elu? Ma vastasin: tahan väga, aga olen sellest põlvkonnast, kes mäletab, kuidas Nõukogude Liidu kommunistik partei võttis ka 20aastaseid plaane vastu. Ma tean, see on nii tobe võrdlus.

Kui te saate ise aru, et see on tobe võrdlus, miks te kasutate seda?

Selle pärast, et siin on teatud sarnasusi. 2050 me ei söö liha, ei lenda lennukiga? Loomulikult tuleb pikalt ette mõelda. Aga võib-olla ei ole ka mind enam 2050. Ja siis me pakume välja soovmõtlemisel põhinevaid plaane, millel ei ole reaalsusega midagi pistmist.

Teie erakonna kultuuriminister ei salli eriti Bolte ja Wolte, nüüd tahab ta luua keeleameti ja nõuda ka võõrkeelsetelt õppejõududelt eesti keele oskust. Mõistlik?

Seda tuleks tõsiselt kaaluda. Keele kaitsmisel on alati mõistlik tasakaalupunkt. Kõrghariduse rahvusvahelistumine on ainuke kvaliteedi garantii. Olen Lukasega nõus, et keelt peame hulka. Keel kuulub pühaduste, suurte uskumuste kategooriasse. Aga see õppejõudude keeleoskamise nõue... no kuulge. Loosung, et kõik, mis toimub teaduses, peab olema eesti keeles, seda on korraga liiga palju. Aga on oluline, et eesti keel areneks.

Meil on käimas järjekordne valitsuskriis. Kas EKRE kaotab järgmise ministri?

Varem või hiljem, aga ma ei tea, millal.

LGBT-raha on olnud pikalt kuum teha. Peaks nad riigilt raha saama või ei?

Tundub olevat kohatu kiusamine. Me peame oma vähemusi kaitsma. Eesti riik ei ole nii vaene, et me ei võiks erinevaid MTÜsid toetada.

Kuidas käib Miisu käsi, keda me mäletame suuresti selle järgi, et ta oleks Kristiina Ojulandil peaaegu käe otsast ära hammustanud?

Kenasti. On elu ja tervise juures.

Millega teie abikaasa Luksemburgis tegeleb, saab ta end professionaalselt teostada?

Suurepäraselt. Ta töötab ka advokaadina, elame ja uurime Euroopat.

Allikas: www.DELFI.ee