Meelis Milderi järel Baltika tegevjuhiks saanud Mae Leyrer pole võimalikuks ebaõnnestumiseks valmis – ta poleks seda väljakutset vastu võtnud, kui ei peaks õnnestumise tõenäosust suureks.

Eelmisel nädalal, kui intervjuud kokku leppisime, ei olnud te Eestis. Olite siis pulma- või juba mõnel järgmisel reisil?

Ei olnud reisil, töötasin kodukontoris. Kõige suurem viga pärast pulmi oli see, et ei võtnud aega maha ja ei läinud pulmareisile, vaid kohe kontorisse.

Jäigi tegemata?

Jaa, jäigi tegemata, sest Baltikas on palju tööd, mida teha, ja töö on mulle alati olnud number üks – mida abikaasa kindlasti heaks ei kiida. Võib-olla teeme pulmareisi paari aasta pärast, siis, kui saab aja maha võtta.

Te abiellusite Horvaatias, mille poolest on see paik teile tähenduslik?

Minu ja abikaasa jaoks on neli tähendusega riiki ja nende seast osutuks eri kriteeriumite alusel võitjaks Horvaatia.

Kui te juba lubate lahkesti eraelu järele pärida, siis: kes teie abikaasa Alfons Leyrer on? Eesti avalikkus ei tea temast midagi.

Kindlasti mitte. Abikaasa on austerlane, Austrias sündinud ja kasvanud. Tema ema oli horvaatlanna, sellest ka see seos Horvaatia ja rannaga. Tema töötab OMV-s, mis on gaasi- ja õliettevõte, omas sektoris päris suur, ja tema juhib seal procurement’i, sellele ei olegi eesti keeles päris konkreetset vastet.

Aga mida see sisuliselt tähendab?

Ta haldab OMV Groupi kinnisvaraga seotud lepinguid Euroopas. Kui on vaja teha kinnisvara täiendusi või parandusi, siis kõiki sellega seotud läbirääkimisi haldab tema.

Aga tegelikult ei tahtnud ma teiega rääkida mitte teie eraelust, vaid hoopis Baltikast. Te ütlesite pärast Baltika juhiks saamist, et kui Baltika nüüd ebaõnnestub, siis ongi kõik. Kuivõrd te sisimas olete valmis selleks, et nii läheb – et ongi kõik?

Ma ei ole valmis ebaõnnestumiseks, absoluutselt mitte. Ma poleks seda väljakutset vastu võtnud, kui arvaksin, et meil on suur ebaõnnestumise tõenäosus. Arvan, et meil on väga suur õnnestumise tõenäosus. Aga kui te vaatate ettevõtte viimase dekaadi tulemusi, siis kindlasti ei ole siin väga palju võimalusi. Ma usun sellesse, et asjad tuleb kiirelt ära teha, ettevõtte peab saavutama kiire ümberpöörangu ja positiivsed tulemused. Siis on võimalik pikalt edasi tegutseda.

Enne kui Baltika juurde jõuame: te tegite viimati Kuku raadios märkuse Eesti juhtide kohta, kes kujutavad ette, et nad on maailma naba. Kellest te rääkisite ja milles selline suhtumine väljendub?

Ma ei rääkinud ühestki konkreetsest juhist, vaid oma kokkupuudetest tippjuhtidega. Olen puutunud kokku paljude nii Eesti kui ka maailma tippjuhtidega. Olen elanud, õppinud ja töötanud mitmel eri kontinendil. Eesti juhtidel, jah, on see enda maailma nabaks mõtlemise sündroom. See on seotud suuresti sellega, et meie riik on lihtsalt nii noor. Me oleme selline varajase majandusega riik ja selle staadiumi teevad läbi kõigi riikide majandused esimese 30-50 aasta jooksul. Ja loomulikult, kui kõik on huvitatud mingist staatusest ja kohast ja siis selle saavad, siis nad kipuvad natuke sellesse kinni jääma. Hakatakse mõtlema staatuse- ja kohapõhiselt. See on igas majanduses ühtemoodi. Mujal maailmas, eriti Kesk-Euroopas, on majandused vanemad, ja seal on see kiht juhte juba kadunud ja asendunud uue kihi juhtidega. Mis ei tähenda seda, et selliseid juhte üldse mujal ei ole – end maailma nabaks pidavaid juhte on absoluutselt igas riigis. Aga nende osakaal kauem toiminud majandustes on väiksem kui noores majanduses.

Teil on 20-aastane strateegilise juhtimise kogemust eri riikidest. Nüüd äkki Eesti ja paljude probleemidega ettevõte – miks te üldse nõustusite Baltika juhiks hakkama?

Väga lihtne: ma usun, et mina suudan selle ettevõtte ümber pöörata. Olen oma elus ja karjääris kohas, kus ma ei vali väljakutseid selle järgi, kes rohkem maksab või kes mind huvitavamasse riiki lennutab. Valin väljakutseid sisu järgi. Ma pean suutma uskuda sisusse ja see peab loomulikult olema väljakutse – ja seda Baltika pakkus. Ma näen ka selgelt, et Eestil ja Baltikumil on Baltikat vaja. Mis oleks veel parem kui panna sinna sisse natuke patriotismi, elades kas või ise teises riigis, aga andes kas või natukenegi Eesti riigile ja majandusele tagasi.

Kes teid kutsus?

Ma olin Baltikaga natuke seotud juba varasemast ajast. Baltika juhtkond kutsus mind: Meelis Milder ja Maigi Pernik-Pärnik. Mõnda aega aitasin neid välise konsultandina ja siis palus nõukogu mul liituda juhatusega.

Olete öelnud, et ühegi ettevõtte arengusse ainult kulude kokkuhoiu kaudu te ei usu, investeeringuid on vaja teha. Viimati kaasasite viis miljonit eurot, mis te teete selle rahaga?

Osa sellest rahast läheb varasemate kohustuste katmiseks ja osa investeerimiseks pöörangusse, mida me hetkel läbi viime. Ma tõesti ei usu, et ühtegi ettevõtet on võimalik ümber pöörata, tegeledes ainult kulude kokkuhoiuga. Selleks, et pikaks ajaks ellu jääda, on vaja teha investeeringuid.

Nimetage, palun, mõni konkreetne investeering.

Otsime praegu ettevõttes digitaalseid lahendusi, alates HR-programmi (nn inimkapitali arendamise programm – VK) uuendamisest kuni tootearenduse digitaalsete lahenduste kasutuselevõtmiseni. Viimane näide on Getron, mis aitab meil tooteid kaupluste võrgus laiali jaotada – nii et masin teeb seda inimese asemel.

Baltika kohta käibib selline kuri nali, et kui kevad tuleb, siis küsib Baltika raha juurde. Millel peaks põhinema investorite kindlus, et te seekord kaasatud viie miljoniga kevadeni hakkama saate ja juurde ei küsi?

Huh, hea küsimus. Samal, millel on see kindlus põhinenud siiamaani. Küsimus on selles, kas investorid usuvad meie pööranguplaani või mitte. Ei oska ka mina praegu prognoosida, millisel hetkel ja kuidas tekivad uued vajadused.

Suutsite väikeinvestorid viimati marru ajada, kui tuli aktsiate ülevõtupakkumine Baltika uue, Soome omaniku poolt. Mõningad investorid pidasid kümmet senti väärtpaberi kohta halvaks naljaks. Miks sellist halba nalja tehti?

Seda ei oska kahjuks mina kommenteerida. Antud hetkel oleme meie tehingu objekt, mitte tehingu tegija. Selle küsimuse peate esitama tehingu tegijatele.

Aga investorid on tigedad. Näiteks Madis Müür ütles, et tegu on järjekordse näitega, kuidas suur väikestest halastamatult üle sõidab. Teil võiks ju ehk ka olla mõni positiivne sõnum väikeinvestoritele?

Mul on väga keeruline hakata siin leiutama positiivset või negatiivset sõnumit väikeinvestoritele. Börsile minnes on ettevõtte jaoks see ainus hetk, kus ta saab ise kasu, alguses – börsilt raha korjates. See, mis edasi toimub, on juba eri investorite vaheline tehing. Ettevõte ei saa seal eriti palju sekkuda ja see ei mõjuta ka ettevõtte tegevust oluliselt. Investorite praegune pahameel on suuresti seotud Eesti börsi väiksusega. Viimastel päevadel on kommentaare andnud ka investorid, kes on ainult spekulatiivsel eesmärgi tehinguid teinud.

Aga miks ka mitte?

Absoluutselt, aga siis tuleb aru saada sellest, et kui turg on nii väike, et kui ma üritaksin täna müüa ükskõik missuguse ettevõtte tuhandet aktsiat, siis ei saa ma seda teha täna, võib-olla teen ma seda kolm-neli nädalat. Võib-olla kuus nädalat, sest see börs on nii tilluke ja tehingute mahud on nii väiksed.

Kui Baltika omanik muutus (uus omanik on Soome fond KJK Fund Sicav- SIF – VK), siis oli kõne alla ka küsimus, kas Baltika jääb börsile. Jääb ta?

Seda peate jälle küsima omaniku käest. Mul on seda hetkel väga keeruline öelda.

Te ei tea seda?

Ei, absoluutselt mitte. Selle küsimuse peab suunama otse suuromanikule.

Te suhtlete ometi omanikuga?

Jaa, kindlasti, aga mitte kõikidel teemadel. See pall on omaniku käes, minul on seda raske kommenteerida.

Muide, miks teil endal Baltika aktsiaid ei ole? Oma nahk mängus oleks ju palju motiveerivam?

Sellel on selge põhjendus. Olen pikalt töötanud ja tegutsenud Ameerikas, kus aktsiabörsid on oluliselt suuremad kui Eestis, ja töötanud ka börsiettevõtetega. Alati on küll olemas piirangud, et ei läheks insider-tehingutesse, aga alati võidakse aastaid hiljem leida mingeid tegevusi tõlgendada insider-tehinguks. Nii et see on n-ö oma naha kaitsmiseks, sest mõnevõrra on need reeglid ettevõtte juhatuse liikmele hirmutavad.

Kui juba jutt sinna läks: vahetult enne ülevõtupakkumist müüs Meelis Milder, ettevõtte endine juht ja praegune nõukogu nõunik, hulga aktsiaid. See oleks võinud samuti viia mõtted siseinfo kasutamisele – sellist olukorda püüate teie vältida? Milderiga midagi ei juhtunud.

Milderi tehinguid ei oska ma kommenteerida, seda peate küsima tema käest. Aga ma olen täiesti kindel, et Milder ei teinud neid tehinguid aknas, kus tal poleks olnud lubatud neid aktsiaid müüa. Milder on kindlasti börsi reeglitega kursis, ta on ettevõtet ikkagi kolmkümmend aastat juhtinud ning teab, millal tohib müüa ja millal ei tohi.

Kui Milder oma kohast loobus, viskas Äripäev talle kivi järele – et ammu oleks olnud aeg ära minna. Mis nõu on tal teile anda?

Milderil on väga pikaajaline kogemus selles sektoris ja turul. See, et ta astus tegevjuhi kohalt tagasi, ei tähenda, et tal poleks teadmisi, mida mul on hea kasutada ettevõtte ümberpööramisel. Mina ei ole olnud Eesti retail-turul (jaeturul – VK) ja eriti fashion-retail-turul kolmkümmend aastat tegev.

Kui Milder juhi kohalt ära läks, siis sai ta ligemal 200 000 eurot preemiat. Samas kvartalis oli ettevõte kahjum 616 000 eurot. Mille eest talle seda maksti?

Minule teadaolevalt ei ole tegu preemiaga.

Vabandust, tegu oli hüvitisega.

Tegemist oli lepingulise kohustusega.

Nii et see hüvitis oli tema lepingus sees?

See hüvitis oli lepinguline kohustus. Nüüd te küsite tegevjuhilt küsimusi, mis on tegelikult nõukogu pädevuses.

Kas teie lepingus on samasugune punkt? Lahkute ja saate ligemale 200 000 eurot hüvitist?

Ma ei tohi oma lepingut kommenteerida, et mitte sattuda pahuksisse ühe või teise juriidilise aspektiga.

Siis ei maksa palga järele vist üldse pärida?

Palka ei tohi ma kindlasti avalikustada.

Kevadel oli juttu seaduseelnõust, mis teeb börsifirmade juhtide palgad avalikuks, nii et peab ootama, kuni see saab seaduseks – ja siis saame teie palga teada?

Jah.

Teil on ka ettevõte New Seven, mis tegeleb ärinõustamisena. Jõuate Baltika kõrvalt veel nõustamisega tegeleda?

Praegu ei jõua samahästi kui üldse. Kogu minu ressurss ja enamgi veel läheb Baltikasse. Aga ettevõttel on ka teisi partnereid ja nemad tegutsevad aktiivselt edasi. Mul ei ole praegu selles ettevõttes ühtegi aktiivset projekti, sest ma lihtsalt ei jõua.

Allikas: Delfi TV