Tänases Delfi otsesaates vastas ajakirjanik Kärt Anvelti küsimustele riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Helmen Kütt.

Riigikogu sotsiaalkomisjon lahkab psühhiaatrilise abi seaduse muudatust osas, mis puudutab alla 18 aastaseid noori ning nende õigust pöörduda edaspidi psühhiaatri poole vanema kirjaliku nõusolekuta. Laiema avalikkuse ette jõudis probleem alles nädala eest Eesti Päevalehe artiklite kaudu. Selle lühikese aja jooksul on eelnõu saanud hulgaliselt tähelepanu, samavõrra palju on selle ümber ka kirgi. Sotsiaalkomisjoni aseesimees, riigikogu sotside fraktsiooni liige ning eelnõu algataja Helmen Kütt leiab intervjuus, et kui komisjoni esimehel oleks julgust eelnõu suurde saali viia, siis oleks sellele vastu vaid 19 riigikogu liiget ning seadus saaks vastu võetud. Kütt leiab ka, et kui on hirmud, siis tuleb neist rääkida. Vajadusel korduvalt.

Sotsiaaldemokraadid andsid psühhiaatrilise abi seaduseelnõu muudatused sisse detsembris, jaanuaris läbis see riigikogu saalis esimese lugemise ning peale seda on valitsenud vaikus. Vaatamata sellele, et teie olete üritanud seda eelnõud viis korda sotsiaalkomisjoni päevakorda panna. Lõpuks see eile õnnestus ja kui ma võin tsiteerida teid ennast, siis kõrvulukustav vaikus sai korraks katkestatud. Mis toimub?

Kui sissejuhatust päris algusesse keerata, siis peaaegu aasta tagasi, 3. juulil, pöördus õiguskantsler Ülle Madise sotsiaalminister Tanel Kiige poole märgukirjaga viia psühhiaatrilise abi seadus vastavusse tegelikult kujunenud olukorraga. Ehk siis alla 18-aastastel noortel puudub täna võimalus pöörduda psühhiaatri poole, kui tal pole vanema kirjalikku nõusolekut. Neil on õigus minna kõikide teiste eriarstide juurde, aga mitte psühhiaatri juurde. Niisiis, õiguskantsler pöördus eelmisel suvel ministri poole. Järgnes pikk vaikus detsembrini, ootasime sotsiaalkomisjonis, et ehk algatatakse eelnõu.

Et valitsus algatab?

Jah. Aga seda ei tulnud. Ja tõepoolest, 3. detsembril algatasid sotsiaaldemokraadid selle eelnõu. Minu baasharidus on sotsiaaltöö. Ma olen Viljandis töötades (Kütt on olnud nii Viljandi sotsiaalameti juht kui vastava ala abilinnapea, hiljem riigikogu liige ja sotsiaalminister) puutunud 20 aastat kokku nende noorte ja lastega, kellel on peres väga-väga suured probleemid. Need on ärakasutatud lapsed. Lapsed, kes vajaksid õigel ajal sekkumist ja abi. Viljandi linnas jõudis üks noormees ka internetis kiusamise ja ahistamise tõttu enesetapuni.

Seetõttu olen ma hästi tänulik selle üle, et meedia tõi selle teema (psühhiaatrilise abi seaduse muudatuse eelnõu-K.A.) huviorbiiti. Sest tõesti - kõrvulukustav vaikus lõppes eile. Meil oli sotsiaalkomisjonis arutelu ja ma olen kogu aeg öelnud - arutelu on parem kui vaikelu.
Seaduseelnõu esimene lugemine toimus meil jaanuaris, muudatusettepanekute tähtajaks esitati sotsiaalministeeriumi poolt muudatusettepanek, aga see puudutas eelkõige täiskasvanuid, piiratud teovõimega või teovõimeta inimesi. Inimesi, kellel on kohtukorralduse otsuse alusel võetud teovõime. See muudatusettepanek sobis.

Edasi, ütlen ausalt, et alguses ootasin, et seaduseelnõu tuleb sotsiaalkomisjoni päevakorda. Siis, iga koosoleku alguses, uue nädala alguses, kui meieni oli jõudnud päevakord, esitasin ettepaneku ja palusin hääletada päevakorda. Ja alati hääletati selle eelnõu menetlus päevakorrast 5:4 häältega välja.

Saan aru, et need neli poolthäält kuulusid opositsioonile ehk teile ning reformierakondlastele Liina Kersnale, Signe Riisalole ja professor Hele Everausile?

Jah. Kummaline on see, et peale esimest lugemist, kus ma saalis väga paljudele küsimustele vastasin, tundus mulle, et need küsimused said kõik vastuse. Aga kõhutunne ütles mulle, et midagi on sellega kummalist. Küsisin ka sotsiaalkomisjoni esimehelt Tõnis Möldrilt, miks sa seda päevakorda ei pane. Et kutsume kokku MTÜ-d, erinevad organisatsioonid, vastame küsimustele, et kui on hirmud, siis neist tuleb rääkida. Olen kaugel sellest, et alavääristada mingisugust hirmu või küsimust, mis ootab vastust. Seega, räägime sellest. Ja seda ei tulnud. Viis korda. Pidasin kaks vaba mikrofoni kõnet ja ei midagi.

Hooaeg saab läbi, mure on olemas. Meil on esimese poolaastaga juba seitse alaealiste suitsiidi, möödunud aastal oli neid aasta peale kokku kaheksa. Me ei ütle seda, et kõik need oleksid olnud need lapsed, keda oleks saanud aidata. Aga kui me aitame kasvõi ühte või kaht last. Täna arutati perehüvitist puudutavat eelnõu. Väga hea eelnõu. Me tahame, et sünniks rohkem lapsi ja see on väga õilis eesmärk. Aga me ei kaitse neid lapsi, kes meil on täna olemas.

Riigikogu istung lõppes eile kell 12 öösel ja teatud päevakorrapunktid kandusid tänasesse üle. Minul ja Jüri Jaansonil oli ette nähtud vaba mikrofoni kõne ja me saime täna need ära pidada, kuigi kord seda ette ei näe. Vaba mikrofoni kõnesid peetakse ju esmaspäeval.

Teile tuldi vastu.

Jah, meile tuldi vastu. Et järsku on meil midagi toredat öelda viimasel kevadistungjärgu töönädalal. Ka seal ma ütlesin, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased ja õnnetud perekonnad on igaüks isemoodi õnnetud ning seda seadusemuudatust pole vaja neile peredele, kus kõik on korras. Kus lapsed ja vanemad usaldavad üksteist, kus on armastus, tingimusteta armastus. Kus lapsemure on peremure, millele otsitakse koos lahendusi ja kus lapse rõõm on kogu pere rõõm.

Aga nagu ma ütlesin, olen kahjuks puutunud kokku justnimelt teise poolega. Ja seal pole ainult pered, kus on ainult lähisuhtevägivald või olukord, kus vanemad on lahutuse käigus muutnud lapse üksteise vastu relvaks, hooldusõiguse jagamised.

Või on üks vanematest välismaal?

Jah, just. Ja teine on ka see, et välismaal olevate vanemate puhul on meil tekkinud terve hulk nn pangakaardi lapsi. Neil on majanduslikult kõik nagu hästi, neil pole probleemi rahaga ja on hea, kui vanaema või vanaisa kasvatavad neid. Aga mõnikord hoiab pere vanem laps nooremaid ja seal on puudu ka lapsepõlvest. Olen alati olnud seda meelt, et kui lapsel on probleem - Lastekaitse Liit on öelnud, et kui lapsed on teavitatud ja nad teavad kuhu pöörduda ja abi saada - meil toimib ju väga hästi lasteabi number, kuhu helistavad nii lapsed aga ka vanemad - siis on alati parem pöörduda hea spetsialisti poole ja meie lastepsühhiaatrid on suurepärased. Mitte otsida abi tänavalt ja doktor Google'lt. See ei ole hea mõte.

Paljud pole ilmselt kursis aga näiteks perearsti juures vaktsineerimiseks, aga ka sünnimärgi kirurgiliseks eemaldamiseks saab kaalutlusvõimeline alaealine juba alates 2002. aastast ise nõusoleku anda, samuti võib 16-aastane noor vanemate teadmata aborti teha. Kuid psühhiaatri vastuvõtule ta vanema nõusolekuta minna ei tohi. Olgu tal siis toitumis- või keskendumishäired, raskemeelsus, kaldub ta suitsidaalsusele või kogeb kodus seksuaalset, vaimset või füüsilist väärkohtlemist.

Sotsiaalkomisjoni liige, reformierakondlane Liina Kersna viitas oma sotsiaalmeedia postituse lõimes, et komisjonis tuli jutuks ka oht, et noor võib spetsialisti asemel minna posija juurde ja nagu Kersna viitas, siis on juhtumeid, kus vanemad soovitavad suitsiidsel lapsel panna kristall padja alla. See on ju absurdne?

Jah, lapse psühhiaatri juurde viimine on mingil määral seotud isegi selliste hirmudega, et kui käib hooldusõiguse vaidlus, et ma olen halb vanem, et järsku ma ei saa hakkama ja teine pool, advokaat, saab teada, et käidi (psühhiaatri juures-toim.). Teate, lapsed, vähemalt minu praktika järgi, tunnetavad ammu, kui peres on midagi halvasti. Nad tahavad selgeid lahendusi ja kui neil on mured ja küsimused, siis teinekord need omadega väga hädas olevad vanemad vajavad hoopis seda, et laps saabki õiget valdkonda tundvalt spetsialistilt abi. Mina usaldan lastepsühhiaatreid. Mulle väga meeldis eile ka Imre Rammul, kes ütles: teate, need 20 aasta tagused noored ei ole nagu tänased noored. Tänased noored on hoopis teistsugused. Meil lubab ju seadus 16-aastasel valida KOV valimistel. Nad on targad, nad on nutikad. Lastepsühhiaater Anne Kleinberg tõi eile välja toitumishäirete teema ja kui õigel ajal abi ei saa, siis on see inimene eluks ajaks õnnetu ja katkine.

Seal on mitmeid, mitmeid probleeme. Vaadake, meie lapsed tegelikult tahavad meile meeldida, sest nad armastavad meid. Ja mõnikord oleme me neile peale pannud ka väga ülejõu käivaid ootuseid. Ja nad ei tule nendega toime. Nad ei taha pettumust valmistada. Sealt tulevad aga meeleoluhäired, stress ja pinged. Kui minu laps vajaks sellist abi, siis mina küll tahaksin, et ta läheks võimaluse olemasolu korral minule ütlemata psühhiaatri juurde ja hiljem me räägiksime sellest. (Helmen Küti lapsed on täisealised ja ta tõi näite-K.A.)

Tegelikult räägivad psühhiaatrid pöördujatele kõigepealt seda, et kaasata tuleks täiskasvanu.

Ja tugivõrgustik, sest selleta paranemine ei toimu?

Absoluutselt.

Kuidas EKRE sellest aru ei saa? Erakond, kes kõige enam seadusemuudatusele vastu on, et noored võiksid teha valiku ja end ravida.

Minul selline võimekus puudub. Aga minu suureks üllatuseks oli eilseks laekunud riigikogusse ja kõigile sotsiaalkomisjoni liikmetele 36 noorteorganisatsiooni pöördumine (pöördumises toetati seaduse muudatust-K.A.). Need on noorte ja vaimse tervise probleemidega tegelevad organisatsioonid. Ka noorteorganisatsioonid. Seal olid nii arstiüliõpilased kui Lastekaitse Liit. Ja teate, seal oli ka neli täna viiest riigikogus esindatud erakonna noorteorganisatsioonist - Keskerakonna, Isamaa, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna noorteorganisatsioonid. Noored räägivad sellest. Nad tunnetavad ja teavad ning nad otsivad abi. Ja kui see uks lihtsalt kinni panna?

Aga veelkord, ma ei alaväärista ühtegi küsimust. Aga miks hoida viis kuud eelnõu ilma selle üle arutamata ja tänu Eesti Päevalehe lugudele võeti see nüüd siis esmaspäeval arutelu alla. Me teame, et suvi tuleb vahele. Mis saab sügisel? Minu hirm on tõesti see, et siis toimub jälle arutelu.
Vaadake, kui öeldakse, et koalitsioon pole kokku leppinud, siis millal see leppimine tuleb? Mina arvan, et demokraatia kõige parem koht on riigikogu suur saal. Komisjon peaks viima selle eelnõu suurde saali ja igaüks saab hääletada. Need on rahva poolt valitud inimesed. Erinevad erakonnad, erinevad maailmavaated. Aga ma tahaksin siin rõhutada seda, et mina lähtun selle eelnõu kaitsmisel sotsiaal-ja tervishoiu probleemidest. See ei ole erakondlik küsimus. See on probleemi lahendav ja kui me suudame päästa ühe lapse, siis juba see on palju.

Nagu ma ütlesin - muidugi me tahame, et sünniks lapsi, me pikendame vanemahüvitise vahelist aega. See kõik on õige. Aga hoiame ja kaitseme neid lapsi, kes meil juba täna on olemas.

Lastepsühhiaater Anne Kleinberg viitas ka sellele, et kui räägitakse perekonna kaitseks, siis tegelikult peaks mõtlema sellele, et need samad noored, kellest praegu selle seaduse raames räägitakse, on ühel hetkel need inimesed, kes perekonna loovad. Aga kas soovitakse, et katkised inimesed perekonna loovad?

Nii või naa teatud hulk ei pöördu ka siis, kui see võimalus anda, psühhiaatri poole. Aga võimalus tuleb anda. Ma tõepoolest arvan, et kui noored on kasvanud sellises teadmises, et kui perekond neid ei aita, on neil võimalik saada professionaalset abi, siis need on inimesed, kes tulevikus suudavad ka oma lastele anda kindlustunde. Kellest kasvavad igal juhul iseseisvamad, kindlamad ja eneseusuga inimesed.

Üks näide, mis eriti kurb on, on see, et algataja pole põhiseadust seletuskirja kirjutanud. Et põhiseaduses on vanematel kohustus ja õigus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Ongi nii. Aga see on iseenesestmõistetav. Kuid meil on umbes 10 000 last, kes on probleemsed, kellel on mure ja kellega tegelevad lastekaitse töötajad. On selge, et kõigepealt üritatakse toestada seda peret, et laps saaks oma perest tuge. Meil on aga ka asenduskodud. Kõigil pole võimalus oma peres hakkama saada. Ka neil, asenduskodudes elavatel noortel on täiskasvanud inimene kõrval - kas ta on asenduskodu töötaja, tugiisik, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Aga ka sellel noorel ei ole täna võimalik psühhiaatri juurde minna. On hästi kurb, et me alahindame noori.
Kui need arutelud oleksid alanud veebruaris-märtsis, oleksime ehk jõudnud selle seaduse vastu võtta. Suur saal oleks otsustanud - need, kes hääletavad poolt, toetavad selle eelnõu jõustumist ja kes vastu, neil on see õigus. Me kogu aeg ju hääletame riigikogus.

Toon näite - puuetega laste toetused. Riigikogu hääletas ja toetused tõusid 1. jaanuarist 2020 aga valitsus andis eitava seisukoha. Sellele seadusele on valitsus andnud toetava seisukoha. Sellele seadusele oli esimesel komisjoni istungil täielik üksmeel. Sealt ei tulnud selliseid pingeid ja teravusi ning nüüd on järsku teemaks tõusnud sooidentiteet.

Tõite ise selle teema lauda. Kuidas te sellistele väidetele vaatate? Kas teile ei tundu need äärmiselt rumalad olukorras, kui on selgelt välja öeldud, et see seadus ei määratle sooidentiteedi küsimusi. Ning kui need inimesed, kes selle argumendiga esinevad, teavad ise samuti ju tegelikult suurepäraselt, et see temaatika ei ole selle seaduse reguleerimisala.

Jah, see on nii. Arvan ka seda, vesteldes psühhiaater Anne Kleinbergiga, et teatud kasvamise faasis ongi lapsel küsimusi. Oma keha, oma arengu kohta. Ja need küsimused on hea esitada. Kui peres ei ole neile vastuseid, siis saab spetsialist neid vajadusel selgitada. Mitte ükski psühhiaater ei hakka kedagi mõjutama ja veenma (sooidentiteedi küsimuses-K.A.). Tema peegeldab, annab vastuseid, kuulab lapse muret. Mina arvan, et noor, kellel on sellised küsimused, et kas temaga on kõik ikka hästi ning kui ta neid vastuseid ei saa, siis kaasneb sellega depressioon, enesehinnangu- ja õppeedukuse langus. Suhteprobleemid. Need kõik võivad viia väga kurbade tagajärgedeni, selle asemel, et saada õiged vastused spetsialistilt, kui need küsimused on.
Veelkord - kui me räägime soo muutusest, siis on see täiskasvanud inimese asi. See ei ole alaealiste teema.

Kas doktor Imre Rammul selgitas seda eilsel komisjoni istungil EKRE liikmetele ja kohal viibinud Varro Vooglaiule?

Tegelikult nii Imre Rammul kui Anne Kleinberg rääkisid, väga pikalt, tasakaalukalt, põhjalikult. Veelkord, seda juttu oleks võinud ka kolm-neli korda varem rääkida, et need küsimused oleksid saanud vastused. Ma ei tea, kas sellest piisas Varro Vooglaiule või inimestele, kes esitasid neid küsimusi. Ma ei tea. Veelkord, ei ole rumalaid küsimusi. Aga usaldame oma noori ja laseme suurel saalil otsustada. Väljaspool saali tulevad erinevad koalitsioonierakondade liikmed ja ütlevad: teate, see on väga õige asi, aga me ei ole koalitsioonis kokku leppinud. Halloo! Need on tervishoiu küsimused, meie noorte elud. No hääletage siis. Me ei pea ootama, millal saavutatakse see kokkulepe.

Ma väga vabandan, et ma nii küsin aga kui te seda debatti komisjonis jälgisite, siis kas teil ei tekkinud selline tunne, et ehk vajavad mõned neist seaduseandjatest ise psühhiaatrilist ravi?

(ohkab pikalt). Veelkord, ma olen sotsiaaltöötaja, ma tavaliselt hinnanguid ei anna ja meditsiinis olen ma ainult olnud patsient. Mitte küll psühhiaatri. Mul oli hea meel, et see arutelu toimus. Aga mul oli ka väga kurb. Selle üle, et ma ei näinud ka komisjoni esimehe poolt seda, et hästi, sügisel paneme päevakorda. Ma väga loodan, et see satub päevakorda ilma viis või kuus korda minu poolt algatamata. Ehk komisjoni esimees paneb selle päevakorda, ehk otsustatakse ka teisele lugemisele saata ja järsku juhtub ime ning seadus võetakse ka vastu. Sest tegelikult kõik erakonnad, välja arvatud see üks, on öelnud, et nad peavad seda mõtet õigeks. Mis moodi me tegeleme siis probleemi või üksikasjadega? Me ei arva välja (Kütt peab silmas seaduses erandi tegemist- K.A.) ju kõiki neid olukordi - toitumishäired, meeleoluhäired, koolikiusamine. Presidendi poolt 1. juunil elutöö tunnustuse saanud lastearst ja kliiniline psühholoog, psühhoterapeut Lemme Haldre tõi välja selle, et on tekkinud veel üks kiusamise liik ja see on vanemate laste poolt nooremate kiusamine ehk siis nooremate laste seksuaalselt ära kasutamine. Paljud lapsed häbenevad sellest rääkida.

Nad arvavad, et nad on ise süüdi?

Jah, et nad on ise süüdi või ise midagi valesti teinud. See on natukene nagu lähisuhtevägivald, kus ka ju arvatakse, et ma ise käitusin valesti, sellepärast käitub ta minuga nii. Lastel on see sama. Iga laps on oma lapsepõlvest, oma pere nägu ja kui peres on need suhted sellised, kus ei toimu arutelu, pole head õhkkonda, vaid on domineeriv suhe, siis ka lapsed võtavad selle mustri ja elavad sellega edasi. Kui elavad. Kui ei lähe suitsidaalsuse teed.

EKRE on avaldanud ka kartust, et lapsed saavad ravimid kätte vanemate teadmata ja hakkavad neid kas müüma või kui nad on suitsidaalsed, siis on oht, et võtavad neid liiga palju sisse. Anne Kleinberg selgitas seda eile ka komisjonis?

Jah, ta rääkis sellest. Kui noor pöördub ise psühhiaatri poole, siis esimese asjana selgitab psühhiaater, et kui sul pole tugiisikuna ema-isa, leia teine täiskasvanud - vanem õde või vend, vanaisa, vanaema. Alaealistele sellised ravimid kättesaadavad pole.
Probleemist välja tulek on pikk teekond ja seal on vaja vanemlikku tuge ning nõu kõrvale. See ei ole seega tõsiseltvõetav väide. Seda ei juhtu.

Vanemate teadmata laps kangeid ravimeid osta ei saa?

Ei saa. Täiskasvanu teadmisel, täiskasvanu juhendamisel ja jälgimisel toimub ravimite võtmine. Need on omavahel väga selgelt seotud, kui psühhiaater kirjutab välja ravimid. Ärme räägime isegi kangetest ravimitest, sest kui õigel ajal pöörduda, pole neid vaja. Aga hullem on see, kui ravimeid ei saa ja siis võib tõesti lõpp olla väga kurb ja drastiline. Nii ühiskonnale aga eelkõige sellele perele.
Eile toodi komisjonis välja, et vanematel on kohustus ja õigus. Aga vastutus? Toodi, välja et psühhiaatritel puudub vastutus. Kuulge, meditsiinisüsteemis töötavatel inimestel on kõigil vastutus. Aga milline on see pere vastutus? Kuidas see siis väljendub? Kuidas see vastutus väljendub, kui laps teeb enesetapu? Mismoodi? See on nii suur lein. See on nii suur kaotus. ja seda ennetada see seadus tegelikult aitaks. Veelkord, see ei aita kindlasti kõiki lapsi. See aitab neid, kes õigel ajal saavad pöörduda ja lapsed on teadlikud noored.See on võimaluse loomine, see ei ole kohustus. Kedagi ei viida vägisi. Iga laps on oluline, iga laps loeb.

Lastepsühhiaatrid on viidanud ka paljudele juhtumitele, et kui laps on jõudnud psühhiaatri juurde, siis ühel hetkel võib selguda, et tuge vajab vanem. Ning aidatud on ka vanemat, suunatud ta kas psühholoogi või psühhiaatri juurde. Ja see pere saab peale seda ühist ravi palju tervemaks. Nad saavad uuesti kokku.

See on tõsi. Kui lapsega räägitakse ja selgitatakse, kuidas ka peret aidata, siis võetakse lapse nõusolekul ühendust ka kohaliku omavalitsusega. Lapsele pakutakse variandid välja ja kahtlemata pered teinekord saavadki sellest abi. Nagu ma ütlesin, et iga pere on õnnetu isemoodi. Kui igaüks häbeneb pöörduda, arvates, et see on nõrkus. Vastupidi, see on tugevus, kui otsid abi. Lapsevanemaks saab väga lihtsalt, aga väga raske on lapsevanem olla ja see on õppimine. Ja kui pere on valmis seda teed käima koos lapsega, siis on see pere palju tervem ja tublim.
Ja teate, tegelikult psühhiaatrilise abi seadus tuleb muutmisele väga suures osas, aga see võtab sotsiaalministeeriumi hinnangul aega kaks aastat. Aga teeme selle ühe sammu praegu nende laste jaoks ära. Kaitseme oma lapsi.

Teete noortele jõulukingituse ja panustate seaduse vastuvõtmiseks?

Sotsiaalminister Tanel Kiik, sotsiaalministeerium ja valitsus on seaduseelnõud toetanud. Mina usun seda, et kui komisjoni esimees Tõnis Mölder võtab endas nii palju julgust kokku ja läheb sellega suurde saali, siis teatavasti meie hääled on olemas. Küsimus on lihtsalt selles, kas on 5:4 häälte seis komisjonis või on suures saalis 19 häält vastu ja ülejäänud poolt.

Täpsustuseks: EKRE on praegu öelnud, et on nõus seaduseelnõu muutmisega teatud erandite sisse toomisel. Ka EKRE fraktsiooni liige Kert Kingo kirjutas täna portaalis Uued Uudised: “Olen nõus, et perevägivalla või seksuaalse ärakasutamise lapsohvrite puhul on ilma lapsevanema teadmata psühhiaatri poole pöördumine igati põhjendatud. Kuid selliste juhtumite jaoks piisab ühest erisättest, mitte pole vaja avada Pandora laegast!”

Allikas: www.DELFI.ee