SENSOR: Külaelanikud on kimbatuses: metsikud hobused on juba aastaid naabrite põldusid ja hoove rüüstanud
Need on vaid mõned mured, mis on Pärnumaal Vändra vallas Oriküla ja selle ümberkaudsete külade elanikke juba pea kümme aastat kimbutanud. "Ma ei tea, mis sel aastal on. Ma lihtsalt ei tea. Lumi sajab karjuse peale ja nii panevad hobused küll ühe, küll teise koha pealt välja. Üks läheb ees ja kari on järgi," on ka hobuste omanik Kersti Känd nõutu.
Juba aastaid on loodetud, et ehk jääb järjekordne rüüsteretk naabri põllul viimaseks ning Kersti Kännu hobused jäävad püsima 40 hektari suurusele maa-alale. Aga teateid plehku pannud hobustest tuleb keskmiselt korra nädalas. Mädara, Oriküla, Kadjaste ja Kurgja külaelanike mure ja vimm on aegamööda koondunud lootusetuseks. Majanduslikku kahju saanud põllumehed ei ole Kerstile aga kahjunõudeid esitanud. Ühed üritavad olla mõistvad ja leplikud: kui peamiselt üksinda suurt hobusekarja pidaval eakamal naisterahval ei ole piisavalt raha, et palgata hobustele eraldi hooldaja, rääkimata korraliku aia ehitamisest või karjuse panemisest, võib külaelanike sõnul aastas kokku pea kümne tuhane euro suuruse kahjutasu maksmisest vaid unistada.
Kahjunõuded on esitamata jäetud
"Mul on siin 30 hektarit rukist maas ja üle 20 hobuse käib igapäevaselt rukkiorasest üle. Ma olen maid harinud kaks aastat ja põllu üldine saagikus võiks olla 5-6 tonni ühelt hektarilt. Kätte oleme saanud aga 2-3," sõnas Jürisson. Aastase kahju suuruseks on võib põllumees hinnata ligi 9000 eurot. Hobuste hooldaja sõnul on Jürissoni summa liialdus. "Need on liialdatud numbrid. Seal on vesine ja vilets maa, keskmine saagikus ei ole selline," sõnas Känd, kuid lisas, et on valmis kompromissideks ja lubas kahjunõuded hüvitada. "Kui ma saan asjad ühele poole, olen loomulikult huvitatud kõigiga kompromissi leidmisest. Loomulikult," lisas ta.
OÜ Vändra esindaja Jaan Toobal tunnistas, et 7-8 aasta jooksul on talle kahju tehtud umbes 1000 eurot aastas, Kersti Kännuga kohtusse vaidlema minna aga ei soovita. "Mingit kahjunõuet ei ole esitanud. Mõttetu tegevus. Maamees ei jõua neid väga kalleid advokaate võtta, eks tõenäosus on suur, et oma kahjudele lisaks maksad veel advokaadile peale. Seda ma kardan. Maaelu on selline," nentis Jaan.
"Suvel sai ta neid kinni hoida, kuid kas nüüd ei ole loomadele süüa anda või on heina kvaliteet kehvake… ta peab aiale karjused ümber panema: loom on loom ja tema läheb ikka sinna, kus toit maitsvam on," tõi Jürisson välja lahenduse, et hobused võõrale põllule ei pääseks.
Hobuseid hooldav Kersti ostab enda sõnul loomadele nelja erinevat sorti heina, sest ega tema rohumaa just kõige rikkalikum ei ole. Kui Kersti kümmekond aastat Kõrgekaldale talu ostis, oli seal hoovis väidetavalt kahe ja poole meetrine karuputk. Nüüd on tema valdustes osaliselt püsirohumaa, osaliselt looduslik rohumaa. "Looduslikku rohumaad ei tohi üldse harida: ta on kas karjatatav või niidetav. Ei ole nii, et künnan ja panen vilja sinna kasvama. Püsirohumaal võib aeg-ajalt muuta tema kasutusotstarvet ja siis panna sinna midagi kasvama," kirjeldas ta.
Metsik hobune esikus
Aga hobused ei pääse ainult naabrite põldudele, vaid ka esikusse. "Mõtlesid, et kes esikus kolistab, et keegi tuli külla. Aga ei, hobune seisis esikus," kirjeldasid vallaelanikud. "Varem kartsid hobused erinevaid helisid – näiteks puuklotsidega klõbistamist, aga nüüd on nad immuunsed. Isegi koeri ei karda. Kui hobune seisab su hoovis, saad ehk rehaga natuke eemalt nugida, aga sa ei lähe mitmesaja kilost looma niimoodi ära ajama," kirjeldas looduspiltnik Karl Adami.
Kohalikud nimetavad Kersti Kännu lemmikloomi metsikuteks hobusteks. "Kui hobused on aastate jooksul olnud mingitel perioodidel rohkem väljas uitamas kui aedikus, siis nad on ju metsikud hobused, nad ei ole hoolitsetud. Nad on söönud, aga loomulikult on nad söönud, kui nad on siin ümberkaudsetel põldudel mõnusalt tali – ja suviviljadest end täis söönud," kirjeldab juba aastaid hobuste tegevust teraselt jälginud Adami.
Muru on tallatud nii Karli kodus kui ka hobuste elukohast pea viie kilomeetri kaugusel Mädara külas elava Marguse hoovis. "Murutraktoriga niidan 3,5 tundi, siis tambitakse terve see muru auklikuks," nentis Margus. "Kui oled tasandamisega tegelenud aastaid ja nad rikuvad muru ära..." jääb mees nõutuks. "Lisaks on hirm, et kui inimesed käivad mööda külateid ja üle 20-pealine hobusekari vastu jookseb, tekitab see ohtu." Marguse abikaasa kardab lapsevankriga mööda külateed jalutada, kuna kardab hobuste ettearvamatut käitumist. Seda, et karjas on ka mõned agressiivsemad isendid, tunnistab ka hobuste omanik Kersti Känd. Üks on näiteks tugev raskeveohobune Tinnu.
Tinnu eestvedamisel on hobused tatsanud mööda külateid, mitmeid kilomeetreid eemal kodutalust. Kurvilistel külateedel uitavad hobused on Oriküla lähedal elava Reidi põhimureks: sügisel võis hobuseid lausa paar korda nädalas sõiduteel näha. "Kui noored poisid sõidavad, uljaspead, siis pimedas kurvis ei näegi hobuseid enne, kui nad on otse sul nina ees," ütles Reidi, ja soovib kõigile liiklejatele panna südamele, et nad oleksid Oriküla teel eriti ettevaatlikud ja valiksid aeglasema sõidukiiruse. "Enne, kui midagi traagilist juhtub," sõnas Reidi.
Hobuste omanik tunnistab probleemi
Kersti Känd on probleemist teadlik ning tunnistab, et ehk tõesti käivad hobused talle üle jõu, kuid kõigist loomadest ta nii kergelt loobuda ei kavatse. "Kõik ei ole päris mustvalge, see sama üle põllu naaber palistas Tinnule seal õuntega teed, et ta ikka tema juurde tuleks. Ükskord võttis naabrinaine kolm korda hobusepaelad ära, panin vaikides tagasi," kirjeldas hobuseomanik.
Kui varasemate aastate põgenemisi peab Känd pigem kiuslike naabrite kätetööks, siis viimasel sügisel ja talvel toimunud kogu karja väljapääsemistele ei oska naine ratsionaalseid põhjendusi anda. "Aga praegu on nad – ma ei tea – põrutada saanud. Olen piisavalt saanud kannatada selle kõige tõttu. Ma tõesti ei taha, et nad väljas käivad," sõnas Kersti.
Tuntud hobusekasvataja, kes on ka hobuste võistlustel auhindu noppinud, plaanib karja vähendada poole võrra ja enda hoolde jätta ainult Eesti raskeveohobused. "See plaan oli mul kevadeks, aga ma hakkan seda nüüd tegema. Mulle ei paku üldse huvi see, et ööd ja päevad neid valvata. See ei meeldi mulle absoluutselt," kirjeldas Kersti Känd. Viidates asjaolule, et külaelanike pahameel on kogunenud juba aastaid ning lahendust pole senini tulnud, vastas Kersti, et kõik ei ole päris mustvalge. "Ei ole päris ainult mina must lammas. Ma ei taha, et see asi niimoodi edasi jätkub ja ma tahan, et kõik saaks rahu," rõhutas ta veelkord. Suvel võttis Kersti endale ka lisakohustuse ja läks tööle. Kuhu täpsemalt, ei soovinud ta täpsustada: tegemist on pikkade vahetustega ja graafikuga ning teda tunnustatakse tööl väga.
Uurides, ehk hobused tajuvad, et suvel tööle läinud Kerstil ei jagu enam piisavalt aega nende jaoks, näitab Kersti nõustumismärke. "Ma ise seda kahtlustan mingil määral. Võib-olla see, et ma aeg-ajalt käin ära, see neile ei meeldi, ma ei oska öelda. Ma olen uurinud, olen karjapealikke ühte-teist-kolmandat kinni pannud. Nelja erinevat sorti heina olen neile pakkunud," lükkab Känd ümber väite, nagu ei pakuks ta oma hobustele täisväärtuslikku toitu. "Eelmisel suvel käis veterinaar- ja toiduamet kontrollimas, ja ütles, et hobused on pigem liiga paksud. See aasta oli sama seis," lisas ta.
Veterinaar- ja toiduameti kõnekaim käik oli Kersti Kännu tallu aastal 2014, mil Eesti loomakaitse liidu eestvedamisel paluti algatada kriminaalmenetlus võimaliku loomade väärkohtlemise paragrahvi all. Siis võis Kersti Kännu talust leida haigeid hobuseid ja koerte söödaks mõeldud loomade korjuseid. Kohapeal käis ka TV3 "Seitsmeste Uudiste" võttegrupp. Kersti Kändu süüdistati loomade väärkohtlemises ning õhus oli võimalus hobustest ilma jääda. Menetluse lõpusirgel vormistas Kersti hobuste omanikuks oma sõbra Georg Averi. Kui vallaametnikud kahtlustavad naist JOKK-skeemis (kirjutada hobused teise inimese nimele, et ise vastutusest pääseda), siis Kersti Känd põhjendab oma tegevust sellega, et haiglas olles ei välistanud ta võimalust, et tegu on tema viimaste elupäevadega.
Pärast seda pole veterinaarametilt rohkem pretensioone tulnud: loomad on terved, sööta ja joogivett jagub ning elutingimused on head. Hobuste hulkumine veterinaarameti pärusmaale ei kuulu. Loomakaitseseaduse kohaselt lasub uitavate loomade osas kohustus loomapidajal ning kui loomapidaja seda ei tee, peab võõrast hoovist loomade äraviimist korraldama kohalik omavalitsus.
"See on nagu kauboifilm"
Et tegemist pole vallaelanike vandenõuga ühe hobusepidaja vastu, kinnitavad nii Vändra vallavanem Jaanus Rahula kui ka valla arendusnõunik Kalev Mitt.
"Kui on nädalas viis tööpäeva, siis ühe tööpäeva tegeleme hobustega, normaalset lõppu ei ole näha," on mõlemad kimbatuses. Ühelt poolt on valla kohustuseks taoliste juhtumitega tegeleda, teiselt poolt on nende käed seotud. Hulkuvaid hobuseid loomade varjupaigad vastu ei võta ning vald ise hobuseid ära võtta ei saa.
Aga millele siis kulub märkimisväärne osa vallaametnike tööajast? Esmalt saab vallaametnik elanikult kõne, kus ta kirjeldab, kus on hobused, kui palju neid on ja mis nad teevad. Seejärel proovib vallaametnik kontakteeruda hobuste omanikuga. "Varasematel aastatel oli see võimatu, kuna omanik ei vastanud telefonile," nentis Mitt. Seetõttu pidid ametnikud sündmuskohale minema, olukorra fikseerima (pilti tegema) ning lootma, et hobused viimaks ära lähevad. "See on nagu kauboifilm: kui me sündmuskohale näiliselt kohale jõuame, on hobused juba edasi läinud," kirjeldas Mitt.
Nüüd on pandud omanikule karmid tingimused: vallal on lepingupartner, kellel on õigus loomi võõralt põllult hobuste omaniku territooriumile transportida. Ettevõtmise eest esitatakse arve Kersti Kännule, kuid seda üritab hobuste hooldaja vältida.
"Üks asi on see, et on inimesed, kes on saanud majanduslikku kahju, teine aspekt on loomapidamises," ütles Mitt. Veterinaar- ja toiduamet hulkuvates hobustes probleemi ei näe, samuti pole ka loomakaitsel põhjust sekkumiseks, niisugused on seadused. Teisalt kurdab omanik ka vallaametnikele, et tal on raske hobustega hakkama saada. "Selgitasin talle: vähenda hobuste hulka. Kõige lihtsam lahendus: kusjuures ostjad on ka olemas, aga kui omanik nõus ei ole, ei saa ka vald aidata,“ ütles Mitt.
Vald ei saa ka vägisi loomi ära võtta ning kui kohtus õigust taga ajama hakata, oleks vald ametnike sõnul pankrotis. Ametnikud tunnistavad, et varasemalt ei olnud probleem nii terav, kuna hobuste arv ei olnud nii suur ning Kersti suutis neid hallata. Viimastel andmetel on Kersti hooldada ja Georg Averi nimel 24 hobust, kuid viimati fikseerisid ametnikud 27 hobust. "Loomapidaja ei suuda praegu adekvaatselt hinnata seda, et ta ei suuda sellist hulka loomi pidada. Tema jaoks on hobune nagu lemmikloom," ütlesid vallaametnikud kokkuvõtvalt.
"Siin elavad head inimesed, kes on kaheksa aastat lootnud, et see olukord laheneb. Mulle meeldivad hobused ja et inimesed tegelevad sellega. Külas on huvitav probleem, mida mujal ei ole, aga vahel on endal ja hirm olnud ja mitte ainult hobuste pärast, aga ka nende koerte pärast. Kui käid marju korjamas, aga kui 5-6 koera Kaukaasia lambakoera ilmuvad su ümber, kui nad on sind sisse piiranud... päris karm on," viitab Adami järjekordsele murekohale, mis on seotud Kersti tegemistega. Kümmekond Kaukaasia koera pakuvad Kerstile tuge ja kaitset nii talle kui ka tema hobustele. Teisalt on koerad suurimaks hirmuks naabritele, kes soovivad Kerstiga silmast silma kohtuda ja rääkida nii tekitatud kahjudest kui ka võimalikest abipakkumistest.
FAKTID:
24 hobust elab ametlikult Kõrgekalda talus (Eesti Hobusekasvatajate Seltsi andmed)
27 hobust fikseerisid ametnikud jaanuari lõpus Kersti naabri põllul.
1 korral nädalas tegelevad vallaametnikud hobuste probleemiga.
50-100 eurot kuus maksab ühe hobuse ülalpidamine. Loe lisaks SIIT.
