Toona oli maha pandud vaid hoiatussilt, mis käsib peatuda, ent piiriposti ei olnud. Täna, seitse aastat hiljem on piiri lähedal võsa küll alles, kuid kontrolljoone ümbrus on raadatud. Võsa raiuti vähemaks juba 2014. aasta lõpus ning seda on siiani puhtana hoitud. Nüüd on kenasti näha nii Eesti Vabariigi piiripost nr 121 kui ka Venemaa piiripost.

Samuti on paigaldatud kaks rida poste, mis tähistavad piiri kulgemist. Endine PPA piiriesindaja Aimar Köss, kes oli piiriesindaja ka Kohveri röövimise ajal, nentis, et Venemaa-poolsed postid paiknevad paari sentimeetri jagu Eesti territooriumil, sest riikide vahel pole ratifitseeritud piirilepingut. Seetõttu ei saa poste täpsetele asukohtadele panna. Eesti-poolsed postid tähistavad ala, kust edasi võivad minna vaid piirivalvurid.

Lähiaastatel loodetakse sinna ehitada piiritaristu, mis hõlmab piiriaeda, patrullteid ja seiresüsteeme. Seiresüsteemid, nagu kaamerad ja puudutust registreerivad kaablid piiriaia küljes, hõlbustavad Kössi sõnutsi patrullijate tööd, võimaldades märgata ebaseaduslikku tegevust või ohtu. Aed takistab inimeste liikumist nii füüsiliselt kui ka ajaliselt, andes valvuritele lisaaega reageerimiseks. Siiski tõdes Köss, et ükski füüsiline lahendus ei asenda piirivalvurite tööd, vaid ainult hõlbustab seda. Peamise töö teevad siiski patrullijad.

Taolist piiritõket on ehitatud umbes kolme kilomeetri jagu Sirgova külas, millest Eesti-Vene kontrolljoon läbi jookseb. See asub umbes seitsme kilomeetri kaugusel Miikse külast, mille lähedalt Eston Kohver kinni võeti. Esmalt oli see mõeldud katselõiguna, et näha, milline maismapiir olema peaks ja kas funktsioonid töötavad. Seda lõiku enam ümber ehitama ei hakata.

Piiritaristu peaks kulgema piki idapiiri, mida on kokku pisut üle 135 kilomeetri. Kagupiiri esimese etapi ehitustööd kulgevad 23,5 kilomeetrisel lõigul Eesti, Läti ja Venemaa kolmikpunktist Luhamaa piirpunktini. Kogu ehitus kestab praeguste prognooside kohaselt 2025. aastani.