Pikaaegne Noarootsi vallavanem ja praegune Rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm räägib, et Läänemaal tuleb väikseid maavärinaid ikka ette. „Jah, selliseid väiksemaid võbisemisi ikka on. Seismoloogid fikseerivad need kusagil oma aparaatidega ära ja kõik. Suuremaid on võib-olla olnud paar tükki. Aga nõukogude ajal oli siin pidevalt müra, sest Haapsalu taga Ungrus oli Nõukogude hävituslennukite baas. Ja peale selle käisid neil ka sõbrad külas, sest Pakri saartel oli lennuväepolügoon. Pommitajad tulid madalalt üle Noarootsi ja lasid juba küla kohal pommiluugid kõpsti lahti. Nii et mürinat oli nõukogude ajal kogu aeg palju.”

Kalm ütleb, et Osmussaare maavärinast jäi talle lühike mälestus, sest kõik algas ootamatult ja lõppes sama kiiresti. „Istusin elutoas ja järsku hakkasid kummutikapis peenemad pitsid hüppama. Ja oligi kõik. Esimene mõte oli, et ju siin midagi jälle sõjavägi korraldas. Seda, et oli maavärin, sain hiljem teada.”

Kui palju Läänemaa inimesed pärast juhtunust omavahel rääkisid? Kalmu sõnul vaatasid kohalikud mõistagi Paldiski poole. „Seal Nõva pool olevat kõva müdin olnud ja aknaklaasidesse mõrad tulnud. Nõva kandi inimesed teadsid meist paremini, mis toimub. Levisid ka jutud, et Paldiski allveelaevade baasis olevat midagi juhtunud. Toona teadsid kõik, et seal on „põrgukatel”. Sellest ei tohtinud rääkida, et see seal oli. Meil oli kunagi tsiviilkaitseõppus ja meile räägiti, et ohuallikad on Ignalina ja Sosnovõi Bor. Ütlesin tsiviilkaitsejuhile: kuule, Paldiski katel on veidi lähemal, äkki peaksime selle õnnetuse puhuks valmistuma? Aga tema ei tunnistanud, et seal selline põrgumasin on.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid