25. oktoober 1976 oli Eestis külm ja kõle. Lõuna paiku hakkas maapind Osmussaarel vappuma ja maa seest kostis kõva mürin. Saare klindiseinast sadasid suured tükid merre ja sellest sai alguse tõusulaine. Enne sõda tihedalt rannarootslastest asustatud Osmussaarel oli maavärina ajal kõigest paar tosinat Vene sõdurit. Nemad olid selle loodusliku ime vahetud tunnistajad, kes nägid, kuidas pragunesid kasarmuseinad ja klirisesid aknaklaasid. Osmussaare maavärinat ei tuntud ainult saarel, vaid ka Lõuna-Soomes ja Lõuna-Rootsis, Põhja-Lätis ning ülejäänud Eestis.
Teenekas inglise keele õpetaja Tiiu Kammiste sõnab, et ehkki Haapsalu kandi kohta räägitakse, et sealsed inimesed pidavat ikka aeg-ajalt kergemat maa rappumist tundma, ei pea see väide paika: 1976. aasta maavärin on esimene ja seni viimane kord, kui ta on midagi sellist kogenud.
