Tallinna rattakoordinaatori Erki Sarapuu jutust jäi Delfile mulje, et keskkonnamõju puudutavate asjaoludega kursis olemine pole projektiga seotud isikute jaoks sugugi mitte iseenesestmõistetav.

"Vastab tõele, et minu ametinimetus on Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet, aga ma sujuvalt saan siin natuke rääkida sellest, see pole otseselt ju minu töövaldkond," märkis linnavalitsuse pressikonverentsil rattateede projekti lahanud Sarapuu Delfi küsimuse peale, mis puudutas projekti keskkonnamõjude kohta tehtud hinnangu olemasolu ja sisu. "Värvi koostise kohta me natuke uurisime välja ja nagu minu piiratud keemiline ja bioloogiline teadmine mulle ütleb, on see, et ega see värv nüüd nii saastav ka pole. Seda kasutatakse välismaal, /.../ vastab ka rahvusvahelistele standarditele."

Seega - kui puru kanalisatsiooniga loodusesse satub, siis näiteks loomad seda tarbides enda tervist kuidagi ohtu ei sea? "Ei saa anda täpset vastust," märkis Sarapuu, kel puudub erialane ekspertiis.

Sarapuu soovis intervjuu jooksul tähelepanu pöörata hoopis asjaolule, et teedele võõbatud pinnakatteid on Eestis kõvasti rohkem kui vaid pealinna 24-kilomeetrine punane vaip. Kõnniteede märgistused, sebrad, mis kõik. Talv ja naastrehvid teevad oma töö ning kõikvõimalikke muid, suuremaidki pindu, võõbatakse ju samuti iga-aastaselt kulumise tõttu üle. Miks meedia nende keskkonnamõju pärast muret ei tunne?

"Kui te nüüd mõtlete, kui palju pannakse teekattemärgistust maha meetrites võrreldes selle rattarajaga, mis nüüd siis sattus tähelepanu alla - ja mis ära kulub naastrehvide tõttu ja teiste rehvide tõttu ja üldse tohutu liikluskoormuse tõttu -, huvitav, et see pole kõikide nende aastate jooksul tekitanud küsimusi," tõi Sarapuu esile. "Aga nüüd, kui pandi siis need rattarajad, mis märgistavad kõige nõrgemate liiklejate liiklemisruumi kesklinnas, me räägime saastatusest. Kas see pole natuke ülepaisutatud - ma ütleksin siis - vales suunas?"

Sarapuu nentis, et eks laias plaanis kõik pinnakattetööd tekitavad samas kontekstis muret, kuid toonitas endiselt, et tema ei ole mitte õige inimene sel teemal arutlema. "Natuke võib-olla valesti valitud küsimuste saaja," sõnas ta.

Päris rattateid niipea ei näe

Kui aga rääkida asjaolust, et tükikesed 300 000 eurost on juba enne naastrehvide hooaega nelja ilmakaarde laiali rändamas, siis kuidas linn sellesse murekohta suhtub?

Tallinna Transpordiameti juhi Andres Harjo sõnutsi on linn arvestanud asjaoluga, et punaseid vaipu tuleb aasta-aastalt üle võõpama hakata. Selleks on Tallinnal ette nähtud eraldi teekattemärgistuse eelarve.

“Selge on see, et terveid lõike järgmisel aastal eelduslikult pole tarvis taastama hakata,” sõnas Harjo. Ühe võimaliku kohana tõi ta esile Reidi tee, kus jalgrattatee on tiheda autoliikluse tõttu märkimisväärselt laiali pudisenud. “Seni, kuni Eesti maanteedel vuravad naastrehvidega sõidukid, kraabitakse seda punast värvi koos asfaldiga ülesse. Paratamatult eeldab see hilisemat taastamistööd."

Millal on plaanis Tallinnale päris jalgrattateed rajada, Harjo ei tea. Võtab see aega kümme aastat või rohkemgi, ta ei oska öelda.

“Päris jalgrattateed saavad tulla üksnes siis, kui tänavaruum tõepoolest ümber jagatakse ja see saab toimuda tänavate rekonstrueerimise käigus,” kirjeldas Harjo. “Ainult selle punase riba mahamärkimisega tegelikult lõpptulemust ei saavuta. Kõik sõltub linna teedeehituskavadest - kui kiiresti ja kui võimsalt tänavate rekonstrueerimisega pihta hakatakse. Üks on selge - kogu kesklinna üles kaevata korraga pole mõistlik. Paratamatult rekonstrueeritakse tänavaid etapp-etapilt.”