Täna kanti Eesti kommunismiohvrite memoriaali mälestuskoridori veel 250 kommunistliku režiimi tõttu hukka saanud inimeste nimed. Memoriaalil saab nüüd näha ka kolme poisi - Mati, Kaljo ja Kalev Karuse - nime, kes päris pisikesena Siberis hukkusid.
Karuste perekonna traagilisest saatusest kirjutati pikemalt tänases Eesti Päevalehe küüditatud inimeste lugudele pühendatud erinumbris.
Poegade isa ja oma vanaisa mälestusi luges mälestustahvli avamisel ette Veeve Kalme, kellele Mati, Kaljo ja Kalev oleksid olnud onudeks.
Mida tähendas Veeve jaoks see, et tema varalahkunud onude nimed nüüd memoriaalile jäädvustati? "Nüüd on koht, kus käia," sõnas ta. "See on tähtis." Karuste perekonna järeltulijad ei tea siiani kord Siberisse sängitatud poiste täpset hauakohta.
Veeve sõnul on ta tänu vanaisa memuaaridele veel enam mõistnud, mis toona tegelikult aset leidis. "Ja seda, et need inimesed olid mulle tegelikult nii lähedased," lisas ta.
Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige ja ajaloolane Meelis Maripuu rääkis Delfile, miks meil on nii vähe infot Siberis sündinud ja sinna oma elu jätnud laste kohta.
"Ajaloolased koguvad oma infot eelkõige nendest toimikutest, mida julgeolekuorganid inimeste kohta vormistasid," rääkis Maripuu. "Lapsed, kes Siberis sündinud, ei olnud lihtsalt selleks ajaks [kui inimesi vahistati ja küüditati] ju veel sündinud. Nii et nendes kõige tavapärasemates dokumentides, mida ajaloolased kasutavad, nad mitte kuidagi moodi ei kajastu."
"Lapsed, kes siis seal sündisid - kui neil ei olnud õnne ka Eestisse tagasi tulla, olla pärast kodumaal ja anda endast märku kui inimestest, kes on Siberis sündinud, siis meil praktiliselt ei olegi mingeid dokumente," tõdes ta. "Ainuke võimalus nendest lastest teada saada, neid mälestada rohkem kui ainult pereringis, ongi juhul, kui pereliikmed ise meile sellest räägivad."
"Me oleme väga tänulikud, kui inimesed oma väikeseid pereliikmeid, kellel ei olnud õnne kodumaale tulla, meeles peavad ja nendest ka meile räägivad," lisas Maripuu.
