Paljude jaoks on möödunud aasta tähendanud muu hulgas maailma ahtamaks muutumist: kuna reisida ei saa või on see ebamugav ja keeruline, on kadunud varasem tunne, et maailm on väike ning kõikjale saab kohale vaid lennukile istudes.

Kuigi varasem avatus maailmas taastub loodetavasti juba varsti, on aasta paiksust meid maailma asjade ja seisude üle ehk siiski pisut teisti mõtlema pannud. Kasvõi selle üle, kuidas ühest riigist alanud viirusepuhang kiiresti üle kogu planeedi levis ja tõi kaasa varem kindlasti ulmelisena tundunud stsenaariumi, et maailm pannaksegi lukku.

Et üle kogu planeedi rakendatud eraldusmeetmed on tähendanud ka rohkem üksi olemist ja omaenda mõttemaailma korrastamist, ongi nüüd paslik küsida: kas ja mis meie endi ning meie maailmavaatega on toimunud?

Neil teemadel toimubki tunnine vestlusring, kus osalevad Eesti suursaadik Suurbritannias Tiina Intelmann, Riigikogu liige Yoko Alender ning Ameerika Ühendriikide filantroop ja fotograaf Bobby Sager.

Robert „Bobby” Sager on Ameerika Ühendriikide ettevõtja, ühiskonnaaktivist, filantroop ja fotograaf. Ettevõtjana oli Bobby nii Gordon Brothers Groupi liikumapanevaks jõuks kui ka fotokaameraid tootva ettevõtte Polaroid juhatuse esimees ja Young Presidents’ Organization (YPO) Peace Action Networki võrgustiku asutajaesimees. Bobby on esimene YPO ülemaailmse humanitaarpreemia (2002) ja YPO maineka Hickoki auhinna (2013) laureaat. Aastal 2000 loobus Bobby aktiivsest ärijuhtimisest ning asutas heategevusorganisatsiooni Sager Family Traveling Foundation and Roadshow (SFF) eesmärgiga maailmas midagi isetut ja kasulikku ära teha.

Sager, kelle suur välinäitus „Invisible Sun“ lastest sõjakolletes on avatud kuni 26. aprillini Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis, on viimase kahe aastakümne jooksul olnud paljudes maailma kriisikolletes ja püüdnud seal jäädvustada suuresti lootust tuleviku suhtes.

Tema näeb lõppevat aastat nii: „Loodetavasti on see olnud suur äratus. Tihti, kui on sellised hetked, laseme nendest saadud õppetundidel liiga kiiresti lihtsalt ära triivida. Loodetavasti on inimesed hakanud väärtustama asju, mida oleme võtnud iseenesestmõistetavatena. Näiteks võimalust kedagi kallistada. Oma sõpru. Reise. Asju, mis on olulised osad meie igapäevaelust, kuid mida oleme hakanud igapäevasuse tõttu võtma iseenesestmõistetavatena. See, et midagi toimub meie elus iga päev, ei muuda seda veel tavaliseks.“

Riigikogu saadik ja keskkonnakomisjoni juht Yoko Alender on aastaid püüdnud saada õppetunde Tiibeti budismist, mis väärtustab eriliselt loodushoidu. Alender, kellega neil teemadel arutelul ka pikemalt räägime, ütleb lõppenud COVIDi-aastast kokkuvõtet tehes, et tal ei ole olnud varem aega oma pere ja lastega nii palju koos olla nagu nüüd, kui kõik Zoomi koosolekud toimuvad kodust. „Nii et on asju, mille eest sel aastal ka tänulik olla,“ märgib ta.

„On vana tarkus, et kui soovid minna kiiresti, mine üksi, kui soovid minna kaugemale, siis koos,“ ütleb Eesti suursaadik Suurbritannias Tiina Intelmann, kes on varem juhtinud maailma riikide katseid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (RKK) abil maailma õiglust tuua RKK liikmesriikide assamblee presidendi ja Euroopa Liidu missiooni juhina Libeerias, toetades selle riigi Ebola viirusekriisist ja varasemate aastakümnete kodusõjast taastumist. „See aasta on olnud siiski ka testiks, kas me soovime jätkata koostöös, ühiselt või üksi, igaüks omaette.“ Samas nendib ta, et maailmas mingisugust üleüldist headuse, kaastunde, üksteise toetuse lainet tekkinud ei ole. „Maailm jätkab funktsioneerimist nagu alati. Ja ei tasu loota, et pandeemia tõttu muutuvad kõik „halvad poisid“ nüüd headeks. Seda ei ole toimunud. Maailm on ikka selline, nagu ta oli. On kurjus ja on headus.“

Kuid jah, millist tarkust ja vaimsust eneste sees vajame nüüd, et suhestuda maailma uue tegelikkusega?

Mis võiks võiks olla see tõde, mis aitaks edasi elada ja jätkusuutliku maailmakorralduse poole liikuda?

Kuidas võiks meid kõnetada Tiibeti munkade „sisemine teadus“? Aga ka aafriklaste sügav respekt kõikvõimsa looduse ja selle jõudude vastu?

Ehk Bobby Sageri sõnul: „Pärast viimast COVIDi-aastat on inimesed sulgumas oma väikestesse mullidesse. Peame leidma tagasitee üksteise juurde. See algab avatud hingest ja südamest.“

Inglise keeles toimuvat arutelu juhib ajakirjanik Neeme Raud.

Bobby Sageri fotonäitus „Invisible Sun“ jääb Fotografiska esimesel korrusel ja Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis avatuks kuni 26. aprillini.

Näituse muusikaliseks taustaks on Stingi lugu „Invisible Sun“, millele on remix’i teinud muusiku tütar Eliot Sumner.

Näitus on vaadeldav ka interneti virtuaalkeskkonnas aadressil bobbysager.com.

Tallinnast liigub ekspositsioon edasi Tartusse, kus maikuu algusest kuni 9. augustini saab näitust vaadata Apraaditehase galeriis ja välinäitust Tartu Keskpargis.

Selleks ajaks valmib ka Martti Helde kunstiline portreefilm Bobby Sagerist. Filmi produtsendiks on Charlene Rennit ja tootjaks Nafta Films. Film on osa Berlin Photo Weeki installatsioonist, kuhu näitus augustikuus Tartust edasi liigub.