VILJA KÜSIB | Raivo Vare: me oleme tegelikult väga sügavas augus. Kui tuleb kolmaski laine, on pilt veel hullem
Teie nime taha kirjutatatakse tavaliselt majandusekspert ja ettevõtja, kuid tundub, te ei olete oma ettevõtetes kuigi aktiivne. Elate rantjee-elu?
Oma ettevõtetes ei ole ma kuigi aktiivne, valdkonnaspetsiifika tõttu ei ole seal eriti palju igapäevast rabelemist. Jooksvat tehnilist tööd teeb minu poeg, oluliste otsuste langetamises löön loomulikult kaasa. See annab mulle võimalust rohkem tegeleda sellega, mis pakub huvi. Olen mitmes suures ettevõttes nõukogu liige või juht, konsulteerin ja abistan siin-seal.
Arvestatav osa teie ettevõtetest tegeleb kinnisvara üürileandmisega. Tõenäoliselt olete kriisis kandnud ka isiklikku kahju?
Ei ole veel kandnud.
Teie vaade koroonast põhjustatud kriisile on olnud kohutavalt pessimistlik, millel see erakordne pessimism põhineb?
Kohutav või erakordne on ehk natuke liiast öeldud. See on pigem ratsionaalne pessimism: pessimist on hästi informeeritud optimist, kes teab, et alati võib hullemini minna, ja üllatub meeldivad, kui nii hullusti ei lähe, nagu ta kartis.
Te kulutate päevas ilmelt tunde uudiste ja uuringute lugemisele?
Mõned tunnid kulutan sellele tõesti iga päev. See haare võimaldab saada erinevaid sisendeid, et tervikpilti kokku panna. Strateegiliseks mõtlemiseks ongi tarvis võimalikult palju informatsiooni.
Teine laine tuleb kindlasti, küsimus on pigem, kui pikk ja raske ta on. Saan ma õigesti aru?
Põhimõtteliselt jah. Teise laine ootus põhineb erialaekspertide ehk viroloogide, samuti viiruste ajalugu tundvate inimeste arvamusel. Sada aastat tagasi möllanud Hispaania gripp – mis pärines tegelikult Kansase linnast USAs – oli niisugune: tuli esimene laine, siis oli vahepeal mõnus, sügisel tuli teine, palju jõhkram ja julmem laine ning järgmisel kevadel veel kolmaski. Viiskümmend aastat hiljem märgati Hongkongi gripi puhul samasugust seaduspärasust.
Nii et mitte ainult teine, vaid ka kolmas laine tuleb?
Ei ole üldsegi välistatud. Vähe on räägitud sellest, et koroonaviirusega kaasnevad teised haigused, millest ei teata kuigi palju. Hispaania gripi järel levis närvisüsteemile halvavalt mõjuv haigus, mille seoseid gripiga kuigivõrd uurida ei osatud. Teiseks, haigus levib naastes tänu koldelisele iseloomule. Alguses tuleb laviinina, siis tõmbub tagasi ja tekib uuesti koldelisena. Seda peaksime inimeste ja ühiskonnana arvestama ning end tagasi hoidma – selleks ei ole me aga valmis. See on minu pessimismi põhiline alus.
Värske näide: Florida. Suur osariik küll, aga kogu Ameerikaga võrreldes siiski väike. Ühendriigid teevad iga päeva nakatumisrekordeid. Floridas nakatus ühe päevaga veerand tervest Ühendriikide massiivist. Miks? Puhkuste hooaeg, ilus ilm, rahvas ei järgi mitte mingeid reegleid.
Inimene ei suudagi pikalt rangeid reegleid järgida. Ta tahab lõbutseda, tarbida, reisida. Sellepärast eksivad mu meelest kõik need, kes ütlevad: kõik muutub. Kuidas ta siis muutub, kui inimese loomus ei muutu?
Tuleb välja, et teie olete samuti pessimist – arvate, et inimene ei muutu. Ma arvan sedasama. Poliitikute ette tekib dilemma: mis on ühe inimelu hind võrdluses majanduse toimetulekuga. Ja see dilemma on väga karm. Kevadel, esimesel korral oli seda suhteliselt lihtne lahendada: mindi kohe suurte piirangutega peale, mõningates ühiskondades olid need lausa drakoonilised. Kogu masinavärk ei läinud kohe käima ja mõnes mõttes pingutati ka üle, aga jõulised käigud tehti igal juhul ära. Ja mida nähti? Pretsedenditut majanduslikku kukkumist. Viimase 80 aasta jooksul oli midagi samaväärset sõjajärgne majanduskriis 1945-46.
Nii et jääte sõja mõjuga võrdlemise juurde? Oleksingi just pärinud, et kas vähemalt selle võrdluse võtate tagasi.
Ei võta. Sõja ja Suure Depressiooniga saab võrrelda, ja Suur Depressioon on juba ka käeulatuses. Mõju maailmamajandusele on juba praegu sellega võrreldav. 2008-09 suur finantsmajanduskriis võrdlusbaasiks ei kõlba.
Eestis kulutati kohe alguses kriisimeetmete peale suur hulk raha – kas sellega viimati lihtsalt suurt häda edasi ei lükatud?
Ega tegelikult esimese raundi meetmeid teistsugused saanud ollagi. Alati võib argumenteerida, et see või teine läks viltu, aga puusalt sihtides ongi märki tabada suhteliselt keeruline, isegi kui valangute viisi lasta. Ei saa öelda, et kõik oli ideaalne, kuid paljude teiste riikidega võrreldes oli reaktsioon suhteliselt kiire. Esimese paugu kohta enam-vähem okei, enam-vähem toimis. Teised riigid ei ehmatanud sugugi vähem.
Halb uudis on, et tegime ka silmanähtavaid vigu, näiteks Saaremaa võrkpallimäng. Nüüd aga koosneb küsimus kahest osast. Üks on see: mida teha teise lainega seoses? Teine aga: mis edasi saab? Sellega tuleb samuti tegeleda. Kui ma minister Raul Siemist õigesti aru saan, siis tahavad nad oma asjatundjate komisjonis natuke ka sellele mõelda.
On teil tunne, et Eesti valitsusel on plaan olemas?
Ei.
Mõistab ta vähemasti selle tarvidust?
Tahaks õudselt optimist olla, aga ma ei saa selles kindel olla. Siiski ollakse valmis mõtlema, kriisikoldeid lokaliseerima, kui need tekivad, vajaduse korral ka laiemaid piiranguid kehtestama ning ka rahvast vajalike asjadega varustama. Mäletatavasti oli alguses suur probleem see, et varusid ei olnud. Sellest oli tingitud rida pragmaatilisi, kuid olemuselt vägagi jõhkraid otsuseid, eelkõige seoses meditsiinisüsteemi püstihoidmise vajadusega seoses.
Ma usun, meditsiiniliste meetmetega ollakse järgmine kord targemad, aga kahtlen pikaajalise majandusliku plaani olemasolus – pole teadmist, mis meid väikese avatud majandusena suures kriisis täpsemalt ees ootab.
Jah, väga õige. Selge on, tegemist on vähemalt W-kujulise kriisiga, mis kestab tõenäoliselt kaua. Teine laine tuleb, ja see pikendab ka kriisist väljatuleku aega. Ajutiste meetmetega on võimalik üle elada kaks kuud – maksta 200 miljonit palgatoetusteks ja anda siit-sealt veel natukene. OECD on aga teinud rahvusvahelist uuringu firmade vastupanuvõime kohta olukorras, kus kriis jääb venima. Kui teine laine tuleb, siis venib kriisi 2022 lõpuni vähemalt. Ja siis on kümne kuuga 60 protsenti firmadest käpuli. Ka siis, kui neile makstakse palgatoetust.
Kas ei kuulutanud Eesti ettevõtted end käpuliolevaks juba paari nädalaga selleks, et riigilt toetust saada?
Noh, eks see olnud ka võimalus elada kriis kergemini üle, ja kui lahkelt pakuti, siis oli pakutavast kinnihaaramine mõneti ka loogiline käik. Mõnda kuritarvitust uurib nüüd ka prokuratuur. Aga ma räägin eelkõige sellest, et on tarvis järgmise etapi meetmeid. Küsimus on selles, kuidas hoida firmasid ülal, toetada nende investeerimistegevust ja arengut – kuidas õigesti toetada. Kui toetust jagatakse jälle helikopteriraha põhimõttel, siis tekib kindlasti neid, kes hüppavad kõrgemale ja kahmavad endale rohkem, kuigi neil pole seda isegi vaja.
Kas ei kuma ikka teiegi jutust läbi teatav riigiusk? Riik peab toetama, seda ja teist tegema. Aga kuhu jääb vaba turg?
Aga turg ei saa ju toimida olukorras, kus vaba turu tingimusi ei ole. Kõige jaburam ongi see, et me ei taha endale teadvustada: see ei ole tavaline majanduskriis. Ma ei ole riigiusku. Hetkeline kinnipanek ei võimalda ju vabal turul toimida. Vaba turg toimib siis, kui teda administratiivsete vahenditega ei piirata. Sajaprotsendiliselt ei hakka turg kohe toimima. Vaba turg ei toiminud ka eelmiste kriiside ajal. Midagi ei ole teha, kriiside lahendamisse tuleb kaasata riiklikku ressurssi. Seda tuleb targalt teha. Riik ei peaks mitte nii palju raha peo peale maksma, kuivõrd toetama tegevusi, mis võimaldavad minna edasi.
Millel peaks põhinema riigi võimekus otsustada ettevõtete potentsiaali ja jätkusuutlikkuse üle?
Otsustamine ei peagi käima ettevõtete kaupa, vaid osaliselt ka haruti. On kolm suurt suunda. Esimene on seotud investeeringute ja toetustega. Siin peab lähenemine firmadele olema personaalne ja lähtuma mingitest kriteeriumitest. Sel aastal kukub otseinvesteeringute maht maailmas vähemalt 40 protsenti, piirkonniti rohkem. Ladina-Ameerika kukub täiesti põhja. Sellest väljetulek eeldab investeeringute soodustamist, mis on üks riikliku tegevuse vorme. Kriisis peaksidki mängureeglid olema teistsugused kui tavaolukorras.
Teiseks, on olemas teatud majandusharud, kus administratiivsetest piirangutest tulenev kokkukukkumine ületab ettevõtete vastupanupanuvõime. Klassikalised näited on lennundus ja turism. Neis valdkondades ei ole tavapärased meetmed piisavad. Turgu lihtsalt ei ole.
Millal võiks loota turu taastumist? Kaua lennunduse taastumine aega võtab?
Praegu tundub, et 2022 lõpuni, kui teine laine tuleb. On prognoose, mis eeldavad piirdumist ühe lainega ning et teise laine ilminguid suudetakse lokaliseerida. Siis oleks 2020 lõpuni suur kukkumine, 2021 väikene taastumine, 2022 jõutaks uuele tasandile. On analüüse, mis näitavad, et ühe laine puhul jõuame kriisieelsele tasemele 2022, teise laine korral 2022 veel kriisieelsele tasemele ei jõua. Me oleme tegelikult ikkagi väga sügavas augus, ja kui tuleb veel kolmaski laine, nagu varasemate pandeemiate puhul on tulnud, on pilt veel hullem.
Kolmandaks, poliitikad on seotud veel ka varude ehk vastupanuvõime kindlustamisega. See on ka ettevõtlust toetav meede: näiteks lastakse eestlastel maske valmistada, mitte ei osteta Hiina praaki. Ja neljandaks küsimus, kuidas tagada ettevõtluse ellujäämine harudes nagu lennundus ja turism. Araaabia riikide lennufirmade tippjuhtkond sai viimati kokku ja leidis, et lennundus kiratseb veel vähemalt kolm-neli aastat. Ameeriklased ütlevad, et neil läheb kinni vähemalt 60 protsente restoranidest, kui niimoodi edasi läheb.
Mis te arvate, mis see protsent Eestis võiks olla?
Kes seda teab, aga kuulates, mida paar professionaalset peakokku-restoranipidajat on öelnud, siis kokkutõmbumine haarab kahte kolmandikku.
Kui te juba arvusid lahkesti välja pakute, siis öelge, palun, ka Eesti majanduskasvu miinus aasta lõpuks.
OECD, Maailmapank ja Eesti Pank on välja pakkunud numbreid 6,7st kuni 8 protsendini ühe laine puhul. Eesti Pank on rääkinud ka 10 protsendist. Sügisese teise laine puhul tuleks 1,6-1,8 protsenti kukkumist juurde. Kui teine laine tuleb, on suurusjärk 10 protsendi tuuris. Seda on päris palju. Nii suurt kukkumist ei ole me üle elanud tükk aega. Euroopa vaates oleme keskmike hulgas, on riike, kus kukkumine on oluliselt suurem – need on riigid, kus turismi ja teenusmajanduse osakaal on suur.
Viitasite protektsionismi ilmingutele. Kuid protektsionism ju ongi see, mis takistab maailmamajanduse taastumist suures pildis?
Tegelikult on protektsionism õilmitsenud juba mõnda aega. Pilt oli halb juba ennegi, nüüd see ainult tugevneb. Midagi ei ole teha – rohujuuretasandi protektsionism on olemas kõigis ühiskondades. Vaatame põhjanaabreid – Soomes ei paista protektsionism eriti välja, aga sisuliselt on see olemas. Kõik Soomes tegutsevad Eesti ettevõtjad teavad seda väga hästi. Kriisiga seoses on aga tekkinud regulatiivse protektsionismi õigustus – ja see vohab. Regionaliseerumine ja protektsionism kasvab niigi, kriis võimendab seda protsessi.
Meie ekspordist sõltuval väikesel majandusel on väga oluline sellest läbi murda. Ja siingi kasvab riigi roll – riigi esindajad peavad võtma oma südameasjaks murda läbi teiste riikide kehtestatud mängureeglitest, et aidata eksportööre.
Kui palju on praegune valitsus teie käest nõu küsinud?
Ei saa salata: olen mõnel hetkel püüdnud mõnele valitsuse liikmele mõne arvamusega natuke tuge pakkuda. Küsitud küll ei ole midagi.
Seda, mida te te olete välja pakutud, on mõistetud ja tarvitatud?
Osaliselt jah. Algetapis, kui laekus palju informatsiooni välismaalt, andsin mõningaid soovitusi, ja neid ka mõningal määral järgiti – kuigi ei saa öelda, et seda tehti minu pärast, eks elu sundis peale.
Teie vanus, teadmised ja kogemused sobiksid hästi tegevpoliitikasse, miks te pole sinna naasnud?
Ma ei suuda motiveeruda.
Kuidas seda mõista? Ei maksta piisavalt, missioonitunnet ei jagu?
Miks ei ole, ikka on. Ja ma olen ju jõudumööda oma panuse andnud. Olen hakanud tasapisi oma arhiivi sirvima, ja, olgem ausad, viimase 32 aasta jooksul ei ole põhjust midagi häbeneda. Ei pea olema tingimata mingis ametis või vitriinis.
Aga saaks olla võimu juures ja otsustada.
Teate, nüüd on ikkagi uus aeg ja otsustama peavad uued inimesed. Ma võin võimeline olla, aga pigem annaksin nõu. Ma ei tahaks olla see, kes tingimata otsustab ja administreerib.
Teie vanuses mehi on nii valitsuses kui ka riigikogus hea mitu.
No aga üks valitsuse prominentne liige just hiljuti ütles, et on küll heas vormis, aga ei taha enam parteid juhtida. Kui me ei näe selle taga mitte ainult poliitilist intriigi, vaid ka 70-aastase mehe elutarkust, siis on see mulle arusaadav.
Teil on sinna siiski pea terve kümnend veel minna.
Seda küll, aga ma suudan midagi anda ka ilma ametites olemata.
Presidendiks kandideerimise ettepanek on teile vähemasti üks kord tehtud, miks ei võiks see uuesti juhtuda?
Te ju näete, et presidendi valimise korda ei tahetudki muuta. Seda muudatust üritasin ma lobida, aga tegemata see jäi. Nüüd on juba ka hilja ja vana reegel kehtib edasi. See amet on parteipoliitilise jagamise koht ja ei midagi muud – nüüd isegi veel rohkem kui enne.
