Tunne Kelam 1991. aasta pingelistest päevadest: ükski teine riik ei ole võimeline meie keelt, rahvast ja kultuuri kaitsma!

"19. augusti hommikul olin ma oma Mustamäe korteris ja kuulasin raadiouudiseid. Tundus nagu uskumatu unenägu, aga kui see osutus tõeks, siis esimene mõte oli, et mida nüüd teha selleks, et oma jõude säästa, kui juhtub hullem," tuletab Kelam meelde, kuidas ta esimest korda putšist kuulis.

Need päevad olid Kelami kui Eesti Komitee juhatuse esimehe jaoks meeletult pingelised, kuna tuli eest vedada nende visiooni Eesti tulevikust ning jõuda ka Ülemnõukoguga võimatuna näiva kompromissini.

19. august - päev täis segadust, kohtumisi ja vaidlusi

See augustikuu esmaspäev koosnes Kelamil kohtumistest Eesti Komitee juhatusega ning liikmetega - tuli kõigepealt jõuda omakeskis arusaamale, mida oleks vaja teha. Otsustati saata koostöö üleskutse Ülemnõukogule, millele saadi ka jaatav vastus.

Eesti Komitee neljaliikmeline esindus - Sirje Endre, Vardo Rumessen, Enn Tarto ja Tunne Kelam - liikusid Toompeale ning kohtuti Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugisega. Seejärel, jõudes selguseni, et koostöö on võimalik, mindi seda ka Toompea treppidele kinnitama ning lisaks pöörduti rahva poole sooviga üles kutsuda otsustavale vastupanule.

Päev lõppes järjekordse kohtumisega Ülo Nugise ning ta abidega.

Põhiküsimused

"Küsimus oli selles, kuidas seda olukorda ära kasutada. Kui rääkida muredest, siis peamine mure oli see, mis oli domineerinud viimased poolteist aastat: kas me suudame Eesti riigi iseseisvuse taastada rahvusriigina, see tähendas siis 1918 loodud riigi õigusjärgsena. See õiglusjärglus ju kehtis rahvusvaheliselt, meie diplomaatilised esindajad olid tunnustatud Ameerika Ühendriikides," selgitab Kelam oma mõtteid.

Kahjuks aga polnud kõik sama meelt ning Kelamile tundus kompromiss isegi veel 20. augustil lausa võimatu. Tema sõnul oli küsimus selles, kas Eesti jääb püsima, kas Eesti rahvas jääb püsima või mitte, kuna Eesti Kongressi seisukoht oli, et riik tuleb taastada Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel, Rahvarinne aga soovis välja kuulutada uue Eesti Vabariigi nn kolmanda vabariigi.

Kaks päeva vaieldi otsuse sõnastuse üle, kuni lõpuks kutsuti välisministeeriumist kohale Rein Müllerson, kes mõtles välja lahenduse. Riik taastati läbi diplomaatiliste suhete, mis sobis mõlemale osapoolele. Otsus võeti vastu ilma muudatusteta ning vaidlusteta 20. augustil, kui kell 23.04 kõlas Ülo Nugise haamrilöök. Eesti Vabariik oli taastanud oma riikliku iseseisvuse!

Pärast hääletust

Kui otsus oli vastu võetud, löödi omavahel kokku klaase ja õnnitleti teineteist. Kelam meenutab, et Edgar Savisaar pidustustest osa ei võtnudki: "Mis oli kontrastne, oli see, et Edgar Savisaar saabus saali alles hääletamiseks. Istus peaministritoolile ja sinna ta istuma jäigi. Ta ei ühinenud nendega, kes üksteist õnnitlesid." Tunne Kelami sõnul erilisi emotsioone ta sellest hetkest ei mäleta, sest oli selleks hetkeks juba nii kaua valmistunud. Pigem olid tema mõtted juba järgmises päevas - mis saab edasi?

Vaata videost Tunne Kelami mälestusi neist ärevatest päevadest!