"Kui ma olin väga väike, siis mu onu oli rokkstaar," muigab Erki. "See oli väga mugav, kodu oli koguaeg pille täis, muusikuid vooris edasi-tagasi ja see võlus mind juba hästi väiksena ära. Pillid, muusikud ja need jutud, mida arutati hommikuni köögilaua taga. Tundus kõik väga põnev," meenutab ta.

"Päris väiksena jäi pillimäng aga selliseks, et võtsin lihtsalt koti seest kitarri ja läksin peegli ette vaatama, kuidas see välja näeb käes," kirjeldab ta edasi tunnistades, et tõeline huvi pillimängu vastu sai alguse mõnevõrra hilisemas nooruses.

Eesti Noore Jazzitalendi tiitel tuli Erkile üllatusena. "Ma päris täpselt ei teadnud, mis see on ja mille eest. See oli sel ajal, kui õppisin Rootsis. See rõõm oli väga-väga suur võimaluse üle, et jess, ma saan tulla oma Rootsi bändiga siia ja näidata, millega ma olen tegelnud, mida olen otsinud ja olen leidnud ja mida pole leidnud!" paljastab ta avameelselt.