Alustasite riigisekretärina tööd 2018. aastal ning pärast esimese ametiaja lõppu tegi Kaja Kallas teile ettepaneku jätkata teisel ametiajal. Michali valitsus asus ametisse eelmise aasta suvel ja siis kohe teatasite teie, et lahkute. Seda ajajoont on raske tõlgendada teisiti kui nii, et teie lahkumise põhjus on vastuolu Michaliga?

Mingit vastuolu ei ole. Võin siiralt kinnitada, et soovisin ise ära minna. Ma ei ole ühelgi kohal varem nii kaua töötanud kui praegusel, üle kuue aasta. Ütlen ausalt ära, et tahtsin ametis olla Kaja (Kallase) ametiaja lõpuni, et ta ei peaks mõtlema uue riigisekretäri leidmise peale ja et valitsuse vahetus oleks võimalikult sujuv. Olen propageerinud põhimõtet, et viieaastane ametiaeg on juhile piisav. Jäin niikuinii kauemaks, kui ma plaanisin. Tundsin, et vurts on otsas ja enam ei ole midagi anda.

Tunnistasite praegu, et olete ennast ammendanud. Läbi põlenud?

Ei, mitte läbi põlenud. Läbi põlesin ma oma eelmisel ametikohal ID-kaardi kriisi ajal (Riigi Infosüsteemide Ameti juhina). Riigisekretärina olen teinud kõik, mida soovisin teha. See töö ei paku mulle enam väljakutseid, aga tiksuda selle koha peal ei saa.

Aga miks te siis üldse nõustusite teisel ametiajal jätkama?

Tollel hetkel ära minna ei olnud ka õige. Jätkata oli nn väiksem halb. Asjad olid pooleli ja ajad olid keerulised. Jäin, et tagada stabiilsus riigikantselei, valitsuse ja peaministri jaoks. Leidsin, et on targem olla veel paar aastat.

Ja end täiesti ammendada?

Jah.

Michalile teatasite lahkumisest esimesel kohtumisel. Mis tema ütles? Palus teid jääda või ütles, et väga hea, meil ongi Kasemets varrukast võtta?

Ta võttis selle teadmiseks. Ma ei mäletagi tema reaktsiooni, järelikult seal midagi teravat ei olnud.

Me ei räägiks riigisekretäri vahetumisest nii palju, kui mitte teie järglase ametissesaamiseks poleks muudetud seadust ja kaotatud juriidilise kõrghariduse nõue. Kuidas see teile paistab?

See teema on minu jaoks ammendatud, mul ei ole midagi uudisväärtuslikku lisada. Peaminister on oma selgitused andnud.

Eile kaotas peaminister selle teemaga seoses osa oma teflonkihist ja poetas lause, mida jääme mäletama: „Loll on ikka raske olla.“

Ma vaidleksin vastu: loll on lihtne olla. Tark on raske olla. Mulle on jäänud mulje, et targad inimesed kannatavad rohkem, sest nad teavad rohkem. Rumalate elu on märksa lihtsam.

Kuidas hinnata tõsiasja, et peaminister kaotas enesekontrolli nimelt selle teema pärast?

Riigikogus kasutatav retoorika on meie valitsemiskultuuri osa. See vajab parandamist. See, kuidas poliitikud räägivad, kandub üle ühiskonnale. See ei ole nüüd öeldud peaministri kohta, vaid laiemalt.

Ma ei küsinud teie kommentaari mitte riigikogus toimuva, vaid peaministri enesekontrolli kaotuse kohta.

Ka peaminister on inimene. Olen näinud infotunni mõju kolmele peaministrile. See ei mõju hästi.

Kasemets oli kliimaministeeriumi kantsler ja peaminister tuli teatavasti kliimaministeeriumist. Kuidas see paistab?

See paistab inimestele erinevalt.

Mind huvitab, kuidas see paistab teile.

Ega see hea välja ei näe. Seda on ajakirjanduses ilusti kajastatud ja sellega võib nõustuda.

Palun, täpsustage.

Kui vaadata meediapilti, siis: ega see hea välja ei näe. Kuna kokku on langenud riigisekretäri vahetus ja seadusemuudatus, siis ongi teema koondunud ühe isiku ümber. Mõistlikum olnuks seadusemuudatus teha ajal, mil parasjagu vahetust ei toimu.

Kui sain riigisekretäriks, siis jagasin oma eelkäija seisukohta, et riigisekretäri ametis ei ole tingimata õigusharidust vaja, kuigi mul endal oli see olemas. Töö käigus olen aga täheldanud, et peamised põhjused, miks riigisekretär valitsuse laua taga suu lahti teeb, on peamiselt seotud õiguslike teemadega. Juriidiline haridus tuleb kasuks. Minu eelkäija (Heiki Loot), kes pidas seda ametit enam kui 15 aastat, oli vastupidisel seisukohal. Nii et argumenteerida saab mõlema seisukoha poolt. Riigikogu tegi oma otsuse (et juriidilist haridust pole vaja). Soome riigisekretäril ei ole õigusharidust, küll aga on õigusharidusega tema asetäitja. Mudelid on riikides erisugused. Oluline on, et valitsuse laua taga oleks õigusabi tagatud. Selle tagamine on tulevase riigisekretäri ja peaministri ülesanne.

1x
1x
  • 0.25
  • 0.5
  • 0.75
  • 1
  • 1.25
  • 1.5
  • 2
00:00

Mis on see põhiline muutus, mille teie lahkumine ja Kasemetsa ametisseasumine endaga kaasa toob?

Sellele küsimusele ei oska ma vastata. Ma ei tea, mis muutused plaanis on.

Räägime kriisiseadusest, mille ettevalmistamist soovisite lõpuni vedada. Valmisolekuseadust hakati ette valmistama 2021. aastal, 2022 alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukrainas. Siis ilmselt muutus seaduse fookus?

Fookus on ikka sama. Seaduse eesmärk on ühtlustada ja lihtsustada kriisideks valmistumist. Praegu on nii, et tsiviilkriisid on justkui ühes maailmas ja sõjalised kriisid teises. Seaduse eesmärk on nii nendeks valmistumine kui ka reageerimine ühendada. Hübriidsõjas ei saa eristada tsiviil- ja julgeolekukriisi. Ränderünne näiteks on praeguses mõistes tsiviilkriis – aga tegelikult ju ei ole, see on hübriidsõja osa. Kaablite lõhkumisega sama lugu. Pilti tuleb vaadata tervikuna.

Nii ettevõtjad, ametnikud kui ka omavalitsused kurdavad, et osa seadusega sätestatud ülesandeid jääb neile arusaamatuks ja pealegi ei anta nende täitmiseks raha. Teete seaduse valmis – aga mis siis, kui see ei hakka tööle?

Seadust tehes on räägitud nii omavalitsuste kui ka ettevõtjatega, et need mured saaks lahendatud. Kriitika, millele viitate, on tehtud seaduse esimesele versioonile. Seadust on nüüd täiendatud.

Ja nüüd on kõik rahul?

Minu teada küll. Omavalitsused tahavad loomulikult raha juurde...

... aga teie ütlesite, et midagi ei saa, sest pole midagi anda.

Just. Seadus annab omavalitsusele fookuse ehk sätestab selle, mida nad päriselt tegema peavad – ja ka selle, mida nad ei pea tegema. Nii et tegelikult omavalitsuste sõjaaja ülesannete hulk väheneb. Ettevõtjatega samamoodi. Ettevõtted peavad end kriisi või ründe korral kaitsma, et teenuste osutamine saaks jätkuda. Kriisiseadus nende ülesannete hulka ei suurenda. Ametnikud... Kõige rohkem on olnud muret kaitseministeeriumiga.

Kaitseministeeriumiga olid teie vastuolud kuuldavasti suured. Milles seisnes vastuolu tuum?

Kaitseministeerium on leidnud, et sõda peaks olema täiesti eraldi käsitletud. Meie leiame, et kriisideks valmistumine peab olema ühtne tervik: ühes otsas on kõige karmim kriis, sõda, ja teises otsas kergemad kriisid, näiteks pandeemia.

Kaitseministeeriumist on teie pihta lendu lastud kõige teravamad kivid. Kaitseministeeriumist lahkudes ütles Meelis Oidsalu, et tal puudus riigisekretäriga ühistel väärtustel baseeruv partnerlus. Oidsalu kordas kriitikat mitmes vormis, teie aga hoidusite seda konflikti kommenteerimast. Teil on võimalus seda teha nüüd.

Selle teema olen jätnud minevikku. Seal oli palju emotsioone ja neid ei ole mõtet uuesti välja tuua.

Teie soovite unustada, aga mina tuletasin just praegu uuesti meelde. Olge hea, andke sisuline kommentaar.

Seda teemat ei ole mõtet enam käsitleda. Sellest on juba aastaid möödas, las see jääb minevikku.

Ikkagi, mis juhtus?

Las see jääb minu ja Meelise vahele.

Te olete kaitseministeeriumis ka ise töötanud, asekantslerina nagu Oidsalugi. Äripäevale olete tunnistanud, et algaja tippjuhina olite kaikamees: elasite inimestel seljas ja tegelesite mikrojuhtimisega, toppisite oma nina igale poole. Kuidas te nendest vastikutest kommetest lahti saite?

Kas ma nüüd nii reljeefselt ütlesin... Juht peabki arenema. Vastutus kasvas, inimeste hulk, keda juhtisin, samuti. Juhiks saanuna tulebki õppida ja areneda. Sain aru, millega ei ole mõtet tegeleda, õppisin eristama olulist ja ebaolulist ning tooma inimestes välja produktiivsust. Iga juht soovib ju, et inimesed oleksid võimalikult tootlikud. Selleks tuleb inimestele rohkem tähelepanu pöörata.

Olete leidnud, et riik sai koroonakriisis hästi hakkama, aga üldine tunnetus ütleb just vastupidist. Millel põhineb teie arusaam, et riik oli selle kriisi seljatamises edukas?

Meie piirangud olid leebemad kui enamikus teistes riikides. Ainult Rootsis olid need veel leebemad. Olin sunnitud koroonaajal teistes riikides käima ja mujal oli elu palju rohkem alla surutud kui meil. Meil toimis ühiskond paremini. Enam kui 70 kaasust valitsuse kehtestatud piiranguste asjus jõudis kohtusse ja riik võitis need kõik.

Poliitikutele ja ilmselt ka teile meeldib kinnitada, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem – unustades sealjuures, et ka oht pole kunagi olnud nii suur. Kuidas hindate oma tööd kaitsevaldkonnas?

1939. ja 1940. aasta olid kindlasti ohtlikumad. Teise maailmasõja eelne aeg oli ohtlikum aeg kui praegune. Olen veendunud, et oleme hästi kaitstud, et kriisideks valmistutakse laiapõhjaliselt.

Nii et sellega on kõik hästi?

Ei, absoluutselt mitte. Sellega on tegeletud ja valmidus on olemas, aga see on lõpmatu töö. See on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Alati saab paremini. Valmisolekuseadust ongi vaja selleks, et valmistuda veelgi paremini. Selle alusel planeerides oleksime veel tõhusamad.

Kuidas hindate Kusti Salmi viisi tõsta kaitsekulutuste suurendamise vajadus avaliku tähelepanu keskmesse?

Ta oli väga tõhus. Ta sai oma tahtmise.

Kas ikka sai?

Noh, sai. Palju kaugemale ei saagi ju minna. Kui raha ei ole, siis ei saa ju ka seda rohkem sisse panna.

Kas teie oleksite valmis tegema midagi säärast, nagu Salm tegi?

Ei oleks.

Miks?

Kui kõik hakkavad niimoodi tegema, siis läheb riik katki. Kui iga tippjuht lubab ära minna, kui kohe kõike nõutut ei saa, siis on kaos.

Te olete elupõline ametnik. Mis on teid käigus hoidnud, arvestades, et klišeeliku arvamuse kohaselt on ametnikud ühed seanahavedajad, kes suurt midagi ei tee?

Võimalus midagi ära teha. Kuigi see kõlab ka klišeelikult. Avaliku sektori tippjuhiks minnakse ikkagi soovist midagi Eesti jaoks ära teha. See on ka mind motiveerinud.

Ja teil jääb süda rahule? Või jääb hingele midagi säärast, mis võinuks saada tehtud, aga ei saanud?

Alati jääb kripeldama midagi, mida oleks saanud paremini teha.

Aga tooge mõni näide.

No võtame ühe konkreetse asja: monumentide teisaldamine. Eesti on punamonumentidest tühjaks tehtud, üksikud on jäänud, mis asuvad eraomanike maal ja nõuavad seadusemuudatust. Arvan, et viisime selle protsessi päris nutikalt läbi...

...aga?

Aga me saime palju kriitikat selle pärast, et ei avaldanud meile nõu andnud seltskonna nimesid. Neid inimesi, kes otsustasid, missugustel monumentidel on kunstiväärtus ja missugustel mitte. Oleksime pidanud kohe alguses kokku leppima, et avalikustame need nimed, võib tagantjärele tarkusena öelda. Teisalt, tänu monumentide teisaldamisele oleme mina ja Kaja Kallas Venemaa poolt tagaotsitavate nimekirjas – ja need inimesed, kes sisulist tööd tegid, ei ole. Meie instinkt neid kaitsta oli õige. Osa neist oleks olnud valmis oma nimega välja tulema.

Ja neid nimesid ei tea me siiamaani.

Tagantjärele, see oli õige otsus...

...aga sinna juurde jääb see „aga“ ja küsimused, mis sellega seoses tekkisid.

Jah, just.

Olete töötanud koos kolme peaministriga: Jüri Ratasega, Kaja Kallasega ja Kristen Michaliga. Kas oleksite teinud koostööd ka EKRE peaministriga?

Põhimõtteliselt jah, aga see oleks sõltunud sellest, kuidas EKRE peaminister oleks käitunud.

Me oleme näinud, kuidas käitub EKRE, kui ta on valitsuses. Palun, vastake selle teadmise pinnalt.

EKRE ministrid olid erinevad. Osa olid väga mõistlikud, aga oli ka teistsuguseid.

Kas oleksite töötanud koos Martin Helmega, kui tema oleks saanud peaministriks?

See oleks sõltunud tema valitsemisstiilist. Kui see oleks olnud mulle vastuvõetamatu, siis ma oleksin lahkunud.

Te olete reservohvitser. Missugused on teie sõjaaja ülesanded?

Ma olen nii vana mees, et ei kuulu sõjalistesse struktuuridesse. Minu sõjaaja ülesanne tuleneb pigem sellest, et moodustasime Stenbocki kaitseliidu üksuse, nii et minu ülesanded tulenevad kaitseliidu liige olemisest.

Te olete alles 47-aastane, ja juba peate end vanaks?

Kaitsevägi peab minuvanuseid vanaks.

Olete üks väheseid tippametnikke, kes on olnud isapuhkusel. Kuidas vormis teid see kogemus isiksusena?

Mul on tütred. Tütarde kasvatamisel on isa roll võib-olla olulisem kui poegade puhul. Isapuhkuse aeg, mil võisin pühendada oma tütardele, lõi vundamendi sellele sidemele, mis mul lastega on. Nemad on minu prioriteet. Kui vana mees saab lapse – mina sain esimese lapse 38-aastaselt...

... juba teist korda vana mees!

... siis võib-olla pühendataksegi lastele rohkem aega. Lapsed ja pere on minu prioriteet number üks. Riik, pean ma tunnistama, alles prioriteet number kaks. Side lastega sai alguse isapuhkusest, mida soovitan kõigile. Tunnustan siinkohal minister Urve Palot, kes oli siis minu ülemus, kelle jutule läksin isapuhkusele mineku jutuga teadmises, et olen esimene meessoost tippametnik, kes seda soovib, ja kes ütles mulle: Taimar, ma hindan sinu tugevust juhina selle järgi, kuidas organisatsioon mõne kuu ilma sinuta hakkama saab.

Ja nüüd öelge palun saate lõpetuseks välja see ametikoht, millel te jätkate.

Vara veel öelda, sest selles suhtes puudub kindlus.

Kas võib olla, et näeme teid edapisi EIS-i juhi ametis?

Seda peab nende käest küsima, kuidas nad valivad.

Nii et te kandideerite?

Seal ei ole konkurssi käimas.

Aga teie olete üks võimalik valik selle organisatsiooni juhi kohale?

Ma võin selle välja öelda, et mind on sinna kutsutud. Minuga on räägitud, et kas ma oleksin huvitatud. Noh, nüüd te saite...

Jah, sain lõpuks kätte, nüüd on uudis sündinud.