VILJA KÜSIB | Jana Toom ei jaga lääne optimismi Süüria suhtes: „progressiivne džihadist“ kõlab sama absurdselt kui „rase vanamutt“

Lähis-Ida hakkab lähiajal dikteerima kogu välispoliitilist agendat, ennustab keskerakondlasest europarlamendi saadik Jana Toom. „Lihtne on rääkida Jana Toomist ja al-Assadist, aga tegelik teema seisneb selles, mis saab Süürias edasi. Ka Euroopa vaatevinklist. Meie huvid on seal praegu täiesti kaitsmata,“ tõdeb ta.

Olete Süürias käinud ja Bashar al-Assadiga kohtunud lausa kolm korda, aastatel 2016-17. Piltidel surute kenasti kätt ja naeratate, näete, siin on veel Tatjana Ždanoka ja üks hispaanlane ka. Tõeline üksteisemõistmise õhkkond. Mis tundeid teis tekkisid, kui al-Assad võimult pudenes ja pidi Moskvasse pagema?

Al-Assadi suhtes mul erilisi tundeid ei ole. Küll aega ei jaga ma mõningate Euroopa poliitikute optimismi. Toomas Alatalu kirjutas Süüria uue peaministri kohta, et ta on progressiivne džihadist. Huvitav väljend. Džihaad tähendab teatavasti püha sõda. Progressiivne džihadist, no see on nagu rase vanamutt. Absurd, ühesõnaga. Nad pole mitte progressiivsed džihadistid, vaid salafiidid, salaf tähendab araabia keeles vaarisa. Nii et nad pole mitte lihtsalt džihadistid, vaid pigem juurde juurde püüdlevad fundamentalistid. Midagi progressiivset seal ei ole ega tule. Kolleeg fraktsioonis ütles eile, et nüüd on avanenud unikaalne võimaluste aken, nüüd lõpuks saab Süüriast liberaalne demokraatia. Lääne naiivsus ületab ikka mõistuse piirid.

Juba 2106. aastal, kui te al-Assadiga esimest korda kohtusite, ei olnud maailmas Süüria diktaatori suhtes mingeid illusioone. Ütlesite, et käisite seal europarlamendi saadikuna, kellel on valijad. Missuguseid teie valijad olid huvitatud sidemetest al-Assadiga?

Iga saadik oma oma mandaadis vaba. Iga saadik võib minna sinna, kuhu on huvitav minna. See ei olnud ametlik delegatsioon. Ei saa öelda, et kahetsen seal käimist. Väide, et ma sellega al-Assadi režiimi legitimeerisin, ei vasta tõele. Mul ei olnud positsiooni, millega midagi legitimeerida. See oli väga huvitav. Tulemus oli see, et ma saan Süürias toimuvast praegu aru palju paremini kui mõni poliitik, kes peab selle kriisi lahendamisega tegelema.

Ikkagi, mis kasu said teie valijad sellest, et te al-Assadiga kätt surusite ja sõbralikus õhkkonnas maailma asju arutasite?

Esiteks, te ei tea, kas see õhkkond oli sõbralik.

Te olete seda ju ise öelnud: „Assad esitas kohtumisel täpseid selgitusi Süürias toimuva kohta ja kohtumine oli sõbralik ning avatud.“

Ta oli avalik ja sõbralik selles mõttes, et me ei me ei pildunud teineteisele süüdistusi. Me rääkisime nagu normaalsed inimesed.

Kas al-Assad on normaalne inimene?

Kas seal piirkonnas on üldse riigijuhte, kes on lääne silmis demokraatlikud? Ei ole ju.

Millisel ühisel põhjal sündis see sõbralik vestlus?

Temaga oli väga huvitav rääkida. Ta ei räägi päheõpitud teese, ta arutleb. See oli väga huvitav kogemus. Aga see ei tähenda, et ma kiidan heaks al-Assadi režiimi. Need asjad peame selgelt lahus hoidma.

Juba tollal ei olnud saladus, et al-Assadi režiim tapab oma inimesi. Laiemalt teadvustati seda 2013. aasta keemiarünnakute järel, aga see oli teada juba varem. Kas see teid ei häirinud? Mis põhjusel osutus ta teile sobivaks partneriks, kellega asju arutada?

Vabandage, sõna ’partner’ on selge liialdus. See sõna eeldab koostööd, memorandumite sõlmimist jne. Poliitikud suhtlevad igasuguste inimestega. Olen europarlamendis Kesk-Aasia delegatsiooni aseesimees. Kui ma räägin mõne sealse riigi esindajaga, siis tean väga hästi, kuidas on seal lood inimõigustega. Me räägime Hiinaga, teades väga hästi, mis toimub uiguuridega, mis toimub Tiibetis. Kui poliitik kellegagi räägib, ei tähenda see, et ta kiidab heaks selle, mis toimub selles riigis.

Kas teadsite tollal piinakambritest ja maa-alustusest vanglatest, kus praegu naisi ja lapsi välja tuuakse?

Ei teadnud ei mina ega ka teie.

Al-Assad leidis peavarju Moskvas. Mida sellest järeldada?

Ma ei tea, mida sellest järeldada peale selle, et tal on seal kinnisvara, nagu ma olen lugenud. Seal on ka Askar Akajev, endine Kõrgõzstani president, Ukraina endine president Janukovitš, varsti tekib vist endiste presidentide küla seal Moskva külje all. Mind häirib, et Eestis keerleb kogu Süüria-teemaline arutelu minu ümber ja mis oli. Peame hoopis vaatama, mis saab edasi. Lihtne on rääkida Jana Toomist ja al-Assadist, aga tegelik teema seisneb selles, mis saab edasi. Ka Euroopa vaatevinklist. Meie huvid on seal praegu täiesti kaitsmata.

Aga räägime, mis saab edasi. Eelkõige Ukrainast. Missugune on Süüria sündmuste mõju Ukrainale?

Lähis-Ida hakkab lähiajal dikteerima kogu välispoliitilist agendat. Meie oleme keskendunud ühele konfliktile, aga ei märka teisi. See on suur viga. Kui maailma mastaabis jamaks läheb, siis on juba hilja. Mina vaataksin Lähis-Ida poole. Ukrainas liiguvad asjad kuulujuttude järgi nii või naa läbirääkimiste suunas. Kui läbirääkimised tulevad, siis kaubeldakse juba kinniste uste taga. Meie teiega neid asju ei otsusta.

Läti eurosaadiku Ždanoka (kes oli ka koos teiega Süüria pildil) suhtes algatati kriminaalmenetlus, kui eelmisel aastal tuli avalikuks tema aastatepikkune koostöö FSB-ga. Teie olite tollal vist ainuke, kes väljendas üllatust, teistele oli asi ammu selge. Lubasite pärast Insideri artikli ilmumist temaga rääkida. Kas rääkisite?

Ei õnnestunud. Ta ei võta toru. Helistasin mitu korda. Arvan, tal ei olnud enam telefoni. Ilmselt võeti läbiotsimiste käigus kõik tema sidevahendid ära. Tavaliselt see niimoodi käib. Miks ma üllatusin? Lähtun süütuse presumptsioonist. See, et kellegi kohta midagi räägitakse... Minu kohta räägitakse ka palju asju. Aga kuna ma tean, et ma pole kunagi kellegi käest raha võtnud ega midagi maha müünud, siis eeldan, et seda pole teinud ka keegi teine.

Kõige rohkem üllatas mind Ždanoka puhul see poolteist kilomeetrit Georgi linti. Mida europarlamendi liige jõuab vabalt osta, meil on korralik palk. Me võime endale osta ükskõik mis linti kilomeetrite kaupa. See oli tõesti üllatav.

Kuna hakkame rääkima kodakondsusest, meenutagem teie kodakondsuse saamise lugu. Saite Eesti kodakondsuse Andrus Ansipi valitsuselt Edgar Savisaare ettepanekul eriliste teenete eest. Kas te ise mäletate, mis need erilised teened olid?

Muidugi mäletan. Need olid integratsiooni valdkonnas. Neid kirjeldas põhjalikult Eesti Ajalehtede Liit. Olin siis Den za Dnjomi peatoimetaja.

Vesti Nedeli, ütlevad minu andmed.

Vesti Nedeli peatoimetaja olin siis, kui kodakondsuse sain.

Jah, just.

Aga kui menetlus algas, olin veel Den za Dnjomis, see võttis üksjagu aega. Juba siis läks mul poolteist aastat, et Vene kodakondsusest loobuda.

Nüüd on see veel palju keerulisem. Kuna hiljem sattusite kapo aastaraamatusse – kust küll auga välja pääsesite –, siis mis te arvate, kas hiljem oleks teil kodakondsust nn tavalises korras saada lihtne olnud? Või võinuks tekkida probleeme?

Minu teada ei näe seadused ette tõrkeid neile, keda on kapo aastaraamatus mainitud. Juhin teie tähelepanu sellele, et viimastel aastatel ei ole kapo aastaraamat enam selline häbipost, kus nimetatakse inimesi nimepidi, ilma et nende kohta käivad väited oleksid tõendatud. See pole niisama juhtunud. See juhtus selle pärast, et keegi Jana Toom läks kohtusse ja võitis kapot. Ja ka selle pärast, et keegi Jana Toom kirjutas Euroopa Komisjonile kaebuse, et Eesti kaitsepolitsei väänab GDPRi ehk isikuandmete kaitse regulatsiooni.

Vaatasin, teil on viimasel ajal ühismeedias peaaegu ainult venekeelsed postitused. Kas teil eesti valijaid enam üldse pole?

Miks ei ole, ikka on. Eestikeelseid postitusi oli ka varem üksikuid, aga ma teen striimi eesti keeles ja kirjutan eesti meedias. Kui midagi küsitakse, siis ma vastan.

Riigikogu kappab kiirkorras läbi põhiseaduse muutmist eesmärgiga võtta ära kohalikel valimistel hääletamise õigus Vene kodanikelt. Kui see ei peaks läbi minema, siis saab soovist valimisõigus võtta kohalike valimiste põhiteema, mille tõttu kaotame Sillamäe ja Narva, nagu ütles siin saates Lauri Läänemets. On see adekvaatne arusaamine?

Kellele ta need kaotab? Kas te küsisite temalt, kellele ta kavatseb need kaotada? Ma olen alati mõelnud, et SDE juht sobiks palju paremini EKREsse. Kui loen, et sotsid arutavad tõsimeeli maamiinide kasutuselevõtmist... Sellise asjad ei peaks sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega kuidagi kokku sobima. See kõik on ikka väga imelik.

Hästi, aga: valimisõigus, Sillamäe, Narva?

Sillamäel elab Eesti kodanikke 20 protsenti, ülejäänud on kaks mittekodanikud või Vene kodanikud. Huvitav oleks Läänemetsalt küsida, kas see on praegu kuidagi rohkem meie linn? Ja kui võtame valimisõiguse ära, mis peaks siis juhtuma? Kas küsimus on selles, et sellisel juhul ei võidaks valimisi meelepärased poliitilised jõud? Oletame, et erakond KOOS või mõni teine tont, kellega inimesi ehmatatakse, võidab kuskil kohalikud valimised. Kas see tähendab, et me kaotame selle linna? Või tähendab see, et meil on riigis demokraatia?

Mõni nädal tagasi küttis avalikus ruumis kirgi Katri Raigi soov saada Narva linnapeaks, mille nimel ta lõi käed Mihhail Stalnuhhiniga, kelle arust elame siiamaani ENSV-s ja Eesti valitsuses istuvad fašistid. Teie rõhutasite, et probleemiks pole mitte Stalnuhhini vaated, vaid korruptsioon. Meenutasite, et vaadete pärast poliitikuid valitaksegi. Võib kergesti jääda mulje, et jagate Stalnuhhini vaateid?

Kahtlemata jagan teatud Stalnuhhini vaateid, aga kindlasti mitte neid, mida teie esile tõite.

Kas tooksite esile ühisosa?

Me mõlemad oleme hääleõiguse äravõtmise vastu. Ma pole uurinud, aga loogiline, et ta arvab ka nii. See, et üleminek eestikeelsele õppele on tehtud kiirustades. See fašistide osa mulle absoluutselt ei sobi, selline kõnepruuk ka ei sobi. Mis puutub viidatud artiklisse, siis – ma olen seda kõike ise näinud. Kuidas hallid kardinalid tulid linna, Voronovid ja Moissejevid. Niipea kui Narva linnapea üritab seda struktuuri muuta, terendab talle umbusaldus. Praegu on süsteem üles ehitatud selliselt, et linnapea käed oleksid seotud. Nii juhtus ka Jaan Tootsiga. Katri teab seda väga hästi, aga eks teda pimestas mõte naasta linnapea toolile. Mul on kahju, et see niimoodi läks. Mitte sellest, et Jaan Toots jäi linnapeaks, vaid sellest, et Katri määris end sellega. Ja tuleb välja, et ei millegi pärast.

Mis te arvate, kuidas läheb riigikogus põhiseaduse kiirkorras muutmisega?

Hääled on neil olemas. Mõistuse hääled – sotsioloogid, ühiskonnateadlased ja õiguskantsler – ütlevad, et me ei tohiks põhiseadust solkida päevapoliitiliste asjadega. Kas neid kuulda võetakse, seda ma ei tea. Aga olen kuulnud, et tehakse vist ära küll.

Kui praegu riigireetmise süüdistusega kinni istuv Aivo Peterson oleks 2023. aasta riigikogu valimistel peaaegu parlamenti pääsenud, ehmatasid paljud ära. Ida-Virumaale saadeti eriesindaja, kes on tänaseks juba lahkunud. Miks ei ole Eesti erakonnad osanud idavirulastega jutu peale saada?

Muidugi on selliseid erakondi: mitte ainult Keskerakond, vaid ka KOOS. Katri Raik on sots teatavasti, aga ka temal on omad toetajad. Üks probleem seisneb selles, et see nn õiglane üleminek on sügavalt ebaõiglane. Selle väikese raha laialijagamine oli eriesindaja ülesanne. Raha kulutati edukalt ära: kirveviskamise konkursid, spaahotellide ehitamine, kurat teab mis. Me kaotame tuhanded töökohad. Plaan on luua 1200 töökohta, samas kui 10 000 kaob. Plaanist on täidetud pool. Ja raha on otsas. Millist meeleolu võib poliitik sellises piirkonnas eeldada, kui selliseid asju tehakse?

Kui jätame sõjaohu ja välispoliitilise mõõtme korraks kõrvale ja vaatame puhtalt regionaalpoliitiliselt, siis kus Ida-Virumaa omadega on viie, kümne aasta pärast?

Ma ei hakka ennustama, sest midagi head pähe ei tule. Mida mina saan teha, seda ma teen. Kauplesin välja raporti, mille nimi on õiglase ülemineku direktiiv. Parlament hakkab selle kallal töötama, et õiglasele üleminekule seataks normaalsed kriteeriumid. Mitte et kui palju keegi raha kulutas, vaid kui palju töökohti on reaalselt loodud, ja kuivõrd on sellesse protsessi kaasatud ametiühinguid. Mida meil ei tehta. Õiglase ülemineku fondi raha lõpeb kolme aasta pärast. Ursula von der Leyen juba väldib õiglase ülemineku sõna, räägib selle asemel puhtast üleminekust. Parlament otsustas, et niimoodi ei lähe ja need asjad tuleb korda teha, enne kui pool Euroopat on euroskeptikuteks pööranud.

Eelmisel aastal otsustas Keskerakond europarlamendis lahkuda ALDE fraktsioonist ning kuigi otsust liituda mõne teise fraktsiooniga ei ole veel tehtud, on kõne all olnud liitumine ECR-iga, kuhu kuulub ka uuskeskerakondlane Jaak Madison. Kadri Simson on lubanud erakonnast välja astuda, kui see juhtub. Teiegi olete selle vastu, ent pole lubanud välja astuda. Mida teete, kui see juhtub?

Keskerakond ei liitu ECR-iga. Ei liitu.

Kuidas te selles nii kindel olete?

Sest mina võitlen selle vastu.

Teie võitlete, aga Kõlvart ju üldse ei välista?

Elu näitab, kuhu see erakond läheb. Euroopa on 14 poliitperet. Neist kolm-neli sobiksid Keskerakonnale. Sellist, millega meie programm sada protsenti kattuks, pole muidugi olemas. ALDE oli üks sobivaid, ECR nende hulka kindlasti ei kuulu ja ma pole erakonnas kaugeltki ainus, kes niimoodi arvab.

Kuidas saate kindel olla, et teie ja teie toetajad võidavad?

Ma ei ole kindel, aga ma võitlen. Meil on arutelud, erakonnas on moodustatud töögrupp. Seni on debatt olnud väga pealiskaudne, sest keskmine erakonnaliige ei jaga eriti neid asju. Siin peab süvenema. See debatt on alles ees. Kui see on peetud – ja peetud teadmiste pealt – siis ei tule ECR kõne allagi.

Keskerakond on omadega hapras seisus. Teil on veel hea mitu aastat europarlamendis olla, aga pärast seda – kas võiksite tulla erakonda juhtima?

Keskerakond ei ole habras. Või siis millega me võrdleme? Kas Parempoolsetega? Eesti 200ga?

Endiste aegadega.

Endistel aegadel olin mina ka noorem, ilusam ja peenem ja juukseid ei pidanud ka värvima. On selge, et kõik, mis kasvab, see kunagi kukub. Ja vastupidi. Keskerakond on kriisi selgelt ületanud, meie reiting on viimase aasta jooksul olnud stabiilne. Mis puudutab minu ambitsioone – te ise ütlesite, et mul ei ole eestikeelseid sotsiaalmeediapostitusi. Selline inimene ei sobi Eesti Vabariigis erakonda juhtima, on ju?

Saan irooniast aru, aga tegelikult on teis see geen ju olemas?

Ma pole selle peale mõelnud ja praegu kindlasti ei mõtle. Tulevik näitab, mis saab. Seda ambitsiooni pole mul olnud isegi mitte siis, kui ma erakonna juhiks kandideerisin, sest siis ma pidin Edgarile abikäe ulatama. Siis palus mulle tulihingeliselt toetust tänaseks EKREst välja astunud Peeter Ernits. Ma olen mahtunud ühte erakonda Peeter Ernitsaga, Jüri Ratasega, Silver Kuusikuga ja teiste imelike inimestega. Nii et see, et oleme praegu ühes erakonnas Jaak Madisoniga, pole kah mingi loodusime. Erakond ongi ühiskonna läbilõige.

Kui teie aeg europarlamendis lõpeb, siis on teil veel mõni aasta pensionini minna, ja on raske uskuda, et te tegevuseta jääksite. Mis te peale hakkate, kui tagasi tulete?

No ma osalen valimistel ja äkki mind kuskile valitakse.

Te kaalute sisenemist sisepoliitikasse?

See on üks võimalust, aga mul on veel üks salavariant. Läheks kooli.

Mida tahaksite õpetada?

Eesti keelt muidugi. Mida tänapäeval kõik õpetavad? Ma ei tee üldsegi nalja. Mu 18-aastane noorim poeg, kes on vanemate suhtes väga skeptiline nagu kõik teismelised, ütles: ema, sa oleksid väga hea õpetaja. Mul oli kohe väga hea olla. Nii et ma kaalun seda tõsiselt. Vaadake, keegi peab ju seda tegema. Ma olen seda teinud ja usun, et saaksin hakkama küll. ma- ja da-infinitiiv läheb mul praegu veel sassi, aga eks ma õpin ära.