VILJA KÜSIB | Erik Sakkov: käime Iirimaal õlut joomas, sest see on odav. Mis ajast see inimõiguseks sai?

Lennunduse keerasid tuksi odavlennufirmad, leiab Balti hea ühingujuhtimise tava instituudi (Baltic Institute of Corporate Governance, BICG) Eesti haru juht Erik Sakkov. Tema keelaks dünaamilise hinnastamise ära. „Kõik lennupiletid peavad olema kulupõhised, läbipaistvad ja ühetaolised,“ leiab ta.

Kui 2015. aastal läks pankrotti Eesti rahvuslik lennufirma Estonian Air, sündis selle varemetele kibekiiresti Nordic Aviation, mille juhatuse liige ja kommertsjuht te olite. Panustasite palju sellesse, et ettevõte lendu läheks. Kui 2016 Nordicast lahkusite, ütlesite: „Olen andnud kõik, mis mul anda oli. /---/ Viimased üheksa kuud on kahtlemata olnud minu elu kõige pingelisem aeg, mis võttis üsna läbi nii füüsiliselt, vaimselt kui ka moraalselt.“ Te ei läinud ära mitte selle pärast, et ei oleks enam Nordicasse uskunud või arvanud, et kõik lõpeb nii, nagu see lõppes. Te lihtsalt põlesite läbi?

Jah. Ma andsin endast kõik. Uskusin sellesse, mida tegin, mu meeskond uskus, ja jäigi uskuma. Mina kaotasin viimase huvi Nordica vastu 2019, kui lõpetati Tallinnast lendamine – mis oli Nordica loomise põhiline mõte. Siis muutus see ettevõtmine ka minu jaoks mõttetuks.

Tunnistasite lahkudes, et võtsite kogu seda Nordica asja läbi ja läbi isiklikult, elasite üle iga kaduma läinud kohvrit ja hilinenud lendu. Tahtsite, et kõik oleks viimase peal. Kuid see on ju võimatu. Mida te sellest kogemusest õppisite?

Suure asja tegemine kangelasteo korras on peaaegu võimatu. Ega maailmas neid inimesi palju pole, kes oleks kahe kuuga suutnud uue lennufirma püsti panna. Ma ei ole sellest varem rääkinud, aga... Kui lähed tööle hommikul kell kolm, siis seda ei saa teha pika aja jooksul. Aga miks ma läksin kell kolm? Sest und niikuinii ei olnud. Kolmest seitsmeni oli see aeg, mil sai arvutis tööd teha ja e-kirjadele vastata. Kell seitse hommikul vajub kogu maailm oma raskusega sulle peale ja päevavalgust näed jälle... kunagi hiljem. Seda oli liiga palju. Mina ei oska poole vinnaga tööd teha.

Tagantjärele on lihtne öelda, et nii Estonian Air kui ka Nordica oligi võimatu missioon. Teie tollal kindlasti nii ei arvanud. Kas Eesti rahvuslikul lennufirmal üleüldse oleks olnud mingi võimalus?

Jaa, kindlasti. Lätlased leiavad alati võimaluse, kuidas Air Balticusse raha sisse panna, kuigi see on Euroopa Liidu kokkulepetega keelatud. Eestile see tee ei sobinud. Mina pakkusin välja sellise võimaluse: kui iga Eesti riigi heaks töötav inimene, ametnik oleks lennanud ainult Nordicaga, ei oleks majandustulemustega probleemi olnud. Oleksime püsinud nullis. Kui kõik Eesti ametnikud oleksid lennanud ainult Nordicaga ja ainult äriklassis, olnuks ettevõtmine kasumis. See kõik on tehtav – kui kõik teevad. Aga mitte nii, et üks või mingi seltskond rabeleb nagu hull ja teised tänitavad. Selliseid asju peab koos tegema, ainult niimoodi õnnestub. Aga meie oleme alati kõige vastu, olgu vabadussammas, rongid või uued lennukid.

Põhimõttele, et lendame ainult Nordicaga, ei saa üles ehitada ärimudelit. Kus veel vigu tehti?

Suur viga oli Euroopa Liidu kokkulepe, et riik ei tohi lennufirmat toetada. Lufthansa, British Airways, KLM ja Air France konkureerisid selle nimel, et kasutada riikide raha. Arvati, et kui see ära keelata, siis tekib konsolideerumine ühinemiste kaudu. Kohe tekkiski. KLM ja Air France ühinesid. Konsolideerumise ülejäänud osa tähendas pankrotte. Kadus üle 40 lennufirma, see protsess jätkub ja lõppu ei paista. See on vaja ära muuta. Kui elame perifeerses kohas ja meile ei lennata, siis nimetage seda turutõrkeks või milleks tahes – aga lubage meil oma lennufirmat toetada. Täpselt samamoodi, nagu toetame Elronit. Me üritame seda mängu ausalt mängida, aga see ei õnnestu.

Üks probleem on veel. Valesti on läinud see, et kogu lennundus on suunatud hinnaturule. Ta oli kunagi kvaliteediturul, nüüd on hinnaturul. See juhtus koos odavlennufirmade tulekuga ja dünaamilise hinnastamisega: esimene pilet müüakse viie euroga, siis seitsme ja siis kümnega, ja lõpuks maksab keegi väga palju. Mina keelaksin selle ära. Ja siis ma oleksin muidugi maailma kõige ebapopulaarsem inimene.

Kahtlemata. Ma jääksin väga kurvaks, kui ei saa enam odavaid lennupileteid osta.

On ju? See tundub nagu inimõigus. Aga mina keelaksin selle ära. Kõik lennupiletid peavad olema kulupõhised, läbipaistvad ja ühetaolised. Odavlennufirmade pakkumised jäävad endiselt odavamaks, kuna nad pakuvad vähem. Teistel tekib võistlus kvaliteedis ja ühendustes või kas või söögis ehk kõiges selles, millest me tänases lennunduses ilma oleme.

Võidakse öelda, et olen hulluks läinud, Euroopa kaotab umbes niimoodi umbes sada miljonit reisijat aastas. Katastroof! Aga äkki planeet rõõmustaks? Saaksime ehk kliimaeesmärgid täidetud? Me lendame kuhugi selle pärast, et see on odav. Käime Iirimaal õlut joomas, sest see on odav. Mis ajast see inimõiguseks sai? Mina arvan, et lendama peavad need, kellel on vaja. Ja nad peavad selle eest maksma. Ma saan aru, et see on ebapopulaarne, aga on ju loogiline?

Vaataja kuuleb täna hea ühingujuhtimise tava instituudist (Baltic Institute of Corporate Governance, BICG) esimest korda. Avalikult pole teie tegevus nähtav. Millega te seal tegelete?

Alustame tõlkimisest. Sõna „juhtimine“ ajab mul karvad turri, sest juhtimisega ei ole siin pistmist. Võtame lihtsalt: on omamistasand – igal ettevõttel on omanikud –, strateegiline tasand – nõukogu –, operatiivtasand ehk juhatus ja taktikaline tasand ehk töötajad. Omanik määrab nõukogu, nõukogu palkab juhatuse, juhatus palkab töötajad. Töötajad raporteerivad juhatusele, juhatus nõukogule, nõukogu omanikule.

Andke andeks, aga siin ei ole ju mitte midagi uut.

Ja meie tegeleme peamiselt nõukoguga.

Muidugi märkasin, et kõnelete arvamuslugudes ettevõtte juhtimise asemel ettevõtte valitsemisest. Minu kui filoloogi kõrva see riivab. Millega põhjendate?

Nõukogu tasand ehk corporate governance peaks juhtimisest nagu katkust eemale hoidma. Nemad ei tohi mitte midagi juhtida. Eestikeelne „ühingu üldjuhtimine“ pole just kõige kaunim väljend. Seetõttu juurutan vaikselt valitsemise sõna. Governance on government’iga samast tüvest. Küsisin nõu eesti keele instituudist ja ülikoolidest, nüüd proovime seda vaikselt juurutada.

Ikkagi, mida te teete? Kodulehe järgi järeldan, et peamiselt koolitate. Kuidas toimib ärimudel? Kuidas te raha teenite?

Me ei tee äri. Instituut on liikmetele kuuluv ühing. Liikmeks saavad kooli lõpetanud ja sertifikaadi omandanud. Liikmeks saavad ka ettevõtted, kes hoolivad heast valitsemisest ja tahavad sellele kaasa aidata. Koolitame aastas kolm gruppi nõukogu liikmeid, ühe grupi nõukogu esimehi või sekretäre. Eesti seltskonnas on üle 60 inimese. Me sekkume aktiivselt, kui näeme, et saame aidata. Näiteks nimetamiskomitee võimaliku kaotamise loos. Meid kõiki huvitab, et valitsemise tasand saaks korda.

Olen kuulnud, et teie koolitused on maru kallid ja riigiametnikud külastavad neid meelsasti. Mis hindadest me räägime?

Riigiametnikke on käinud vähe. Koolitus maksab 4200 eurot.

Seda on päris palju.

Seda on päris vähe. Meie eesmärk ei ole raha. Eesmärk on teha nii palju ühiskondlikku tööd, kui vähegi jõuame. Aasta lõpuks peame nulli jõudma. Kasumit me teenida ei tohi.

Rõhutate nõukogu rolli. Kui Eesti Energia nõukogu oleks olnud teovõimelisem ja vastutustundlikum, kas siis oleks Eesti Energia jamad olemata?

Meie loome suurema pildi, mis seletab, mis saab süsteemis valesti minna. Omaniku ülesanne on panna ettevõttesse kapital – tema ainus risk seisneb sellest ilmajäämise võimaluses –, valida nõukogu liikmed, kinnitada majandusaruanded ja väljastada omaniku ootused. See on ka kõik. Nõukogu ülesanne on valida ettevõttele parim juhatus, koostada strateegia, motiveerida juhatust.

Seda te juba rääkisite, aga ma tahaks teada, mis Eesti Energias pekki läks.

Kujutage nüüd ette, et omanik ühel päeval natuke omab, teisel päeval natuke valitseb nõukogus ja kolmandal päeval natuke juhatab. Helistab juhatuse esimehele, tahab midagi, või avaldab lehes, mida oleks pidanud tegema, avaldamata selle asemel konkreetseid omaniku ootusi. Kui süsteem ei toimi, siis võimegi arutama jääda, kus midagi valesti läks. Nõukokku võivad kuuluda imeinimesed, aga kui omanik neist üle sõidab, siis pole neist kasu.

Ehk siis Eesti Energia puhul olid omaniku ootused ebaselged või puudulikult väljendatud?

Ma ei taha konkreetselt öelda, ma ei ole sellega nii hästi kursis. Kui tekivad probleemid ettevõtete valitsemise süsteemis, siis seisneb häda alati selles, et keegi ei täida oma rolli. Nõukogu peaks olema ettevõtte kõige tähtsam organ. Kujutage ette 20 000 aktsionäriga ettevõtet, igal üks aktsia. Sealt ei tule omaniku poolt mitte midagi, kuidas ka ei küsi. Sellisel juhul sõnastab isegi omaniku ootused nõukogu, kes esitab need aktsionäride üldkoosolekule.

Kui ettevõttes on üks aktsionär nimega Mati, siis ollakse harjunud sellega, et tema ütleb, kuidas asjad on, sest tema selle ettevõtte 33 aastat tagasi lõi. Mati on olnud nii transamees, reklaamimodell, juhataja kui ka sekretär. Mati on nii vinge vend, et on alati teinud õigeid otsuseid. Mati ei saa absoluutselt aru, milleks talle nõukogu. Tema teeb ju otsuseid! Tema on nii tark ja tubli.

Aga Mati kipub vanaks jääma. Mis nüüd saab? Ma räägin Matile: sul on kaks varianti. Esimene on, et müü oma ettevõte maha. Teine variant on ka: tee valitsemine korda. Palka päris nõukogu. Ja sa ei pane sinna lehma lellepoega, lapsepõlvesõpra ja vanaema! Ei, sul on tarvis sõltumatuid tarku inimesi.

Kuulge, aga see kõik pole midagi uut. See on ju jalgratta leiutamine. Kas eesti ärikultuuriga on asjad nii halvasti, et te peate õpetama elementaarseid põhitõdesid?

Meie instituut ei ole midagi leiutanud. See, mida me propageerime, on OECD principles of corporate governance. Need on arenenud tööstusriikide kokku lepitud põhimõtted, mida 2023 uuendati. Need tagavad, et kui ajad äri nt Jaapani või Fidžiga, siis on sul ettekujutus, kuidas asjad võiksid toimida. Eesti on OECD liige, ka meie oleme neis põhimõtetes kokku leppinud. Meie üritame selgitada, et neid kokkuleppeid peaks täitma.

Kõik on olnud selles olukorras, milles meie oleme praegu. Rootsi oli selles viis põlvkonda tagasi: patriarh alustas, möllas ja andis siis äri lastele üle. Aga mis edasi? Kuidas sa seda valitsed? Aitab ainult aeg, õppimine ja kultuur. Meie kultuuris on kombeks üksteist nõukogus maha hääletada. Kel jõud, sel õigus. See on nii vale, kui üldse olla saab. Ainus jõu näitamise koht valitsemise süsteemis on aktsionäride üldkoosolek. Mul on kümme aktsiat, teil 90. Teie võit. Nõukogus on igaühel üks hääl. Mitte ükski nõukogu liige ei tohi olla kellegi muu poole kaldu kui ainult ettevõtte poole.

Riigiettevõtete puhul kõiguvad avalikult välja pakutavad lahendused äärmuste vahel. Kui need ei toimi, öeldakse: erastame. Kas see toimib?

Tallinna Sadam erastati. Kas meil on sellega probleeme? Pigem ei ole, eks. Vaatame Enefit Greeni – paistab ka pigem hea välja. Erastamine on üks võimalik lahendus. Kõikide arutelude algus seisneb küsimuses: miks meil on üks või teine ettevõte? Riigiettevõtteid on meil tükki 25....

28.

Miinus Nordica ja Enefit ja veel üks, mis mul praegu meelde ei tule.

Operail.

Just. Võtame lihtsa näite. Kas Eesti riigil on vaja, et raudteerööpad oleks riigi käes – nähes seda, mis toimub Ukrainas? Pigem on, eks ju. Aga kas peab tegemist olema aktsiaseltsiga, mille eesmärk on kasum ja kasv? Äkki võiks hoopis olla administratsioon? Selge on see, et raudteed ei saa börsile viia, keegi ei osta seda.

No Eesti Raudteed püüti erastada küll, aga osta tahtsid pätid ja tuli hirmus pahandus.

Ta isegi ju müüdi. Võtame Eesti Posti.

Või Eesti Loto.

Eesti Loto on puhas rahateenimise masin. Riigile kuuluvad ettevõtted täidavad tihtipeale riigile tähtsat funktsiooni.

Mida eraettevõte enda kanda võtta ei soovi, nagu nt Omniva puhul.

Kui riigil on kangesti raha vaja, dividende, siis oleks kõige parem mõte asutada kasiino ja pank. Mitte lennufirma või Elron. Kasumiihalusega on tegu ettevõtete puhul, kus riik käitub kassaaparaadina. Näiteks lennuliiklusteenistus. Selle kaudu hoiab riik kontrolli all meie õhuruumis toimuva. Kõik, kes siit läbi lendavad, saavad arve. Ehtne kassaaparaat. Samamoodi käitub riik sadamas, kust kaupu veetakse. Vanasti oli see suur äri, nüüd väike.

Ehk siis leidub valdkondi, mis peaks riigi käes olema?

See on riigi otsustada. Mulle meeldiks väga, kui kõik ettevõtted oleksid börsil. Sellist asja nagu riigifirma tegelikult Eestis ei ole. Eestis on riigile kuuluvad aktsiaseltsid, mis peavad ikkagi täitma äriseadustikku.

Kuidas on lugu juhtimiskultuuriga erasektoris?

Praegu on huvitav aeg, toimumas on põlvkonnavahetus. Esimese põlvkonna kapitalistid lahendavad probleeme, mis varem või hiljem tekivad. Kuidas lastele anda? Aga kui lapsed ei taha? Raha tahavad, aga valitseda ei taha. Mida teha? Meie vilistlased vahendavad paljudes nõukogudes, mille liikmed nad on, tänapäevaseid tavasid. Kultuur levib. Aga kui kaua ta levis Skandinaavias, enne kui hakkas vilju kandma! See ei juhtu kohe.

Kui palju pilli mängite? Kas on ehk Pantokraatorilt midagi oodata?

Pantokraator on palju lindistanud ja meil tuleb peagi plaat välja. Materjali on palju, kõik on uus ja põnev. Meie lauljaks on nüüd Taavi Peterson ja kitarristiks Elmar Liitmaa. Lindistame, jaurame ja loodame, et uus plaat leiab tähelepanu, sest oleme sinna sisse pannud oma südame.