„Stalini eest sõdisid, aga Ukraina eest võidelda ei taha!“ Vigastatud veteran räägib, miks Ukraina mehed sõdima ei lähe

„Mind hämmastasid tugevalt paljud Eesti ja Läti venelased,“ räägib Jūrmalas taastusravi saanud Kostjantõn Galan. „Nende jutt ja käitumine meenutab väga Ukrainas elavate venemeelsete käitumist 2014. aastani.“

Nii naerusuiseid sõjamehi nagu Kostjantõn Galan (27) kohtab harva. Tema sõnul on rõõmsameelsuse taga tervislik eluviis ja kunstiarmastus. Kostjantõni vaba aeg kulub fotograafiale, ja kui sõda lõppeb, siis lubab ta sellele pühendada kogu oma aja. Praegu peab rindel kolm korda haavata ja vapruse eest ordeni saanud sõjakangelane tegelema millegi sellisega, mis talle väga meelt mööda pole: tagalas olevatele Ukraina meestele mobilisatsioonikutseid kätte toimetama. Pehmelt öeldes on selle ameti pidajad Ukrainas praegu kõige ebapopulaarsemad inimesed. Mobilisatsioon on Ukraina ühiskonnas valus teema ja kuuldavasti proovivad sellest kõrvale hoida peaaegu kõik, kellel veel relva käis pole. Põhiliselt pannaksegi mobilisatsioonikutseid edasi andma vigastatud sõjamehed, et innustada tagalas olevaid mehi oma maad kaitsma.

Kui sõda algas, ei vajanud Kostjantõn mitte mingit rindekutset. Saksamaal ehitajana töötanud noormees naasis 2022. aastal Ukrainasse paar nädalat enne venelaste sissetungi. Ta aimas, et Venemaa alustab Ukraina vastu täiemahulist rünnakut, mistõttu tahtis oma riiki kaitsta. Selleks valmistus Kostjantõn kõvasti ja treenis, et saavutada paremat füüsilist vormi. „Mul olid Saksamaal korralik töökoht ja hea palk. Aga enne sõja puhkemist hakkas mind hinges rõhuma tunne, et pean koju minema. Ärkasin hommikuti üles ja läksin õhtuti magama mõttega, et mul on häbi, kui ma seda ei tee. Sellepärast läksin Ukrainasse tagasi. Jah, olen pärast seda palju üle elanud, aga vähemalt ei pea mul enda pärast häbi olema,“ meenutab ta.