Teadlased on heitnud uut valgust viikingiaegsele keha modifitseerimise praktikale, mida mõnel juhul võidi kasutada initsiatsiooni rituaali raames. Pikka aega on arvatud, et tätoveeringud olid sel perioodil Skandinaavias ainus püsiv keha modifitseerimise vorm, kuigi konkreetseid tõendeid selle kohta pole veel leitud, kirjutab Newsweek.

Kuid viimastel aastatel on teadlased dokumenteerinud tõendeid veel kahe viikingiaegse kehamuutuse vormi kohta: viilitud hambad ja kunstlikult deformeeritud koljud. Huvitav on see, et enamik neist näidetest, sealhulgas kõik pealuud, on pärit Gotlandi saarelt.

Kuigi mõlemad keha modifitseerimise vormid on teistes kultuurikontekstides pälvinud märkimisväärset tähelepanu, ei ole nende praktikate spetsiifilisi sotsiaalseid tagajärgi viikingiaegses ühiskonnas põhjalikult uuritud. Just seda probleemi tahtsid käsitleda Saksamaa Haithabu viikingimuuseumi ja Münsteri ülikooli arheoloogid Matthias Toplak ja Lukas Kerk oma viimases uuringus, mis avaldati ajakirjas Current.

Selles kirjeldasid teadlased praegu teadaolevaid viikingiajast pärit püsivate keha modifikatsioonide vorme ja arutasid võimalikke tõlgendusi. Seejärel uuriti, kuidas inimesed saaksid kasutada oma keha teatud sõnumite edastamiseks – näiteks, et anda teada oma kuulumisest teatud sotsiaalsetesse, usulistesse või kultuurilistesse rühmadesse.

Uuringus tuvastasid teadlased viikingiaja ühiskondades kaks keha muutmise vormi. Esimene on hammastele horisontaalsete soonte viilimine ja teine koljude kunstlik pikendamine.

Horisontaalselt viilitud hambad.

Esimesed praegu teadaolevad hammaste viilimise juhtumid Põhja-Euroopas on dateeritud viimastele aastakümnetele enne viikingiaega ja see praktika näib lõppevat hilisel viikingiajal. Uuringu käigus tuvastasid teadlased enam kui 130 viilitud hammastega mehe jäänused. Seevastu näiteid pea deformatsioonist on haruldased: viikingiaegses Skandinaavias on teada vaid kolm juhtumit. Kõik need säilmed pärinevad ligikaudu samast ajast, hilisest viikingiajast.

Teadlased viitavad sellele, et hammaste viilimine oli mehi ühendav rituaal ja ühtlasi ka salajane märk suletud sotsiaalsesse gruppi kuuluvate meeste jaoks.

„Sõltuvalt nende koondumisest olulistesse kauplemiskeskustesse, oletame, et need sotsiaalsed rühmad võisid olla suletud kaupmeeste vennaskonnad, sarnased hilisematele gildidele. Nende liikmed võisid end identifitseerida viilitud hammaste kaudu ja seeläbi saada ärilisi eeliseid või kaitset. See teooria viitab ka sellele, et suuremad organiseeritud kauplejate kogukonnad eksisteerisid juba viikingiajal, enne gildide ilmumist,“ selgitasid Toplak ja Kerk.

Teadlaste sõnul on naiste jäänustel täheldatud kolju deformatsioone raskem selgitada. Kuid olemasolevate tõendite põhjal usuvad Toplak ja Kerk, et see tava ei kuulunud algselt Gotlandi viikingiaegsesse kultuuri, vaid jõudis sellesse piirkonda Kagu-Euroopast.

„Me ei tea, mida see alguses andis,“ ütlesid teadlased. „Võib-olla oli see märk sotsiaalsest staatusest, ilust või konkreetsest sotsiaalsest grupist.“

On ka teada, et kolmest pikendatud koljuga naisest kaks olid hauda pandud tavalisest rikkalikemate hauapanustega.