Ehkki usupuhastuse ehk reformatsiooni alguseks on harjutud pidama 1517. aasta 31. oktoobrit, mil Wittenbergi ülikooli moraaliteoloogia professor Martin Luther olevat naelutanud kohaliku lossikiriku uksele oma 95 teesi patulunastuskirjade vastu, peetakse usupuhastuse haripunktiks Eesti aladel aastaid 1524–1525. Tallinna puhul on reformatsiooni alguspunkt 1524. aasta kevad, kui siia ilmusid esimesed reformaatoritest jutlustajad, ehkki mõned ajaloolased on kaudsete tõendite põhjal kindlad, et luterlikke jutlusi peeti Tallinnas juba 1523. aastal. Näiteks kiidab Martin Luther riialastele saadetud kirjas juba siis tallinlaste edusamme „puhastatud usu“ kuulutamisel. Eks see tundub loogiline, sest tol ajal olid Eesti alad tihedalt seotud Saksamaaga, kus luteri õpetus kulutulena levis.

Vana-Liivimaal oli usupuhastusetagi pingeline aeg, sest linnades valitses nälg. Erinevad raskused ja Saksamaalt saabunud uue usu kuulutajate ässitused viisid 1524. aasta sügisel kirikute rüüstamiseni. Tallinna kirikurüüste kuupäevaks on juurdunud tava järgi peetud 14. septembrit, teiste allikate järgi olevat need sündmused toimunud 23. septembril. Sakslastest ja eestlastest koosnev rahvamass –kokku umbes pool tuhat inimest – murdis dominiiklaste Katariina, Oleviste ja Pühavaimu kirikusse, kus purustas vana usu sümboliteks peetud pühakujusid ja -pilte. Ehkki Tallinna raad palus röövitu tagastada, ei võetud rüüstajate vastu ette mingeid repressioone.