VIDEOLUGU | „See oli esimene kord, kui Putin näitas oma tõelist palet“. Ohvrite lähedased paljastavad Moskva pantvangikriisi valed 20 aastat hiljem

Delfiga vestlenud Anastasia Kurbatova ja Natalia Pelevina on uurinud 2002. aasta oktoobris toimunut alates selle esimestest hetkedest. Nad mõlemad näevad Venemaad raputanud sündmuse ametlikus versioonis selgeid valesid tänaseni.

Vestlen Ameerikas elava Anastasiaga läbi Skype’i. Tal on parasjagu vanemad külas – kas perekonna tragöödia aastapäeva pärast või mitte, jääb mulle saladuseks.

„Miks sa Venemaalt ära kolisid?“ küsin Anastasialt.

Ta kogub end hetke ja vastab: „Kui see juhtus, ma teadsin, et ma ei taha selles riigis enam elada. Sellest aitas mulle.“

Anastasia pühkis Venemaa tolmu jalge alt 2003. aastal, mõni kuu pärast 171 surmaga päädinud Dubrovka teatri pantvangikriisi 2002. aasta oktoobris. Tema väike õde Kristina mängis parasjagu etenduvas muusikalis naispeaosalise lapsversiooni. Ta hukkus nagu ka noort meespeaosatäitjat kehastanud Arseni Kurilenko. Kahest 13-aastasest said paljude jaoks tragöödia näod.

Viimane kõne

„Sel konkreetsel päeval ta poleks pidanud isegi teatris olema, aga nad valmistusid muusikali aastapäevaks, suureks kontserdiks,“ meenutab Anastasia. Toona 21-aastane vanem õde õppis kodus eksamiteks, kui sai Kristinalt kõne, mis jäi nende viimaseks.

„Tavaliselt me läksime talle järele kella 21–22 vahel, oleneb, millal etendus või harjutamine lõppes. Aga sel õhtul helistas ta mulle tavatult vara. Ma võtsin vastu ja ta ütles: „Nastja, mul on ainult üks kõne, meid võeti pantvangi.““