Kolme kuu eest alanud Putini režiimi sõjaline agressioon Ukraina vastu on pannud Euroopa Liidu astuma ja välja töötama täiesti enneolematuid samme. Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Vivian Loonela räägib Delfi erisaates „Ukraina Euroopasse“, kuidas Brüsselis kulub suur osa ajast sellele, et koondada aina suuremaid summasid Ukraina riigi toimimas hoidmiseks, sõjapõgenikele, relvaabi tagamisele. Samal ajal valmistutakse tulevaseks riigi ülesehitamiseks, milleks on plaan konfiskeerida praegu Euroopas külmutatud Vene riigi, oligarhide ja kurjategijate varad. Kuid olukord nõuab veel enneolematumaid samme – EL avas Ukraina kaupadele tolli- ja tariifide vabalt oma ühisturu, mida pole kunagi varem ühelegi riigile tehtud. Selle taga on muuhulgas tõdemus, et Ukraina vili on vaja EL-i kaudu liikuma saada, sest sellest sõltub päris otseselt vaesema maailma päästmine. Saatejuht on Raimo Poom.
Sul on väga hea pilt ees, mis Brüsselis toimub. Küsiks algatuseks niimoodi – selle kolme kuuga, mis sõda on kestnud, kui palju ajast Brüsselis kulutatakse kõigele, mis on otseselt või otsapidi Putini sõjaga, Ukraina abistamisega, kui palju aega jätkub üldse millekski muuks?
Suur enamik ajast läheb praegu selle peale, et vaadata, kuidas me saame aidata Ukrainat nii palju kui võimalik ja rohkemgi veel. Kuidas saame Euroopa Liidu enda riike teha võimalikult tugevaks selle agressiooni vastu ja majanduslikult. Ja siis muidugi see, kuidas saame nõrgestada Venemaad. Suur enamik kõigist teemadest, mis käivad, mille üle arutelud käivad, siis suur enamik aega läheb ikkagi selle peale. Ja nii peabki olema.
Kui me nüüd vaataks täpsemalt. Kolm kuud Euroopa Liidu mõttes on ikkagi väga lühike aeg, kui me räägiksime tavaolukorrast. Mida on jõutud selle ajaga konkreetselt ära teha? Mõtlen just mitte toetavaid sõnumeid, vaid reaalset abi, et Ukraina vastu peaks, et nad suudaks riiki üleva hoida, et kasvõi sõja eest põgenenud inimesed saaksid peavarju Euroopa Liidus või ka Ukrainas endas?
Tehtud on kõigis neis alades. Kui alustame, siis kõige tähtsam on relvaabi, mis aitab neil praeguse sõja võita. Me kõik töötame selle nimel, et Ukraina saaks sõja võita. EL-i Rahurahastust on läinud juba poolteist miljardit selleks, et hüvitada liikmesriikidele relvade saatmine Ukrainasse ja uus poole miljardiline pakett on juba töös.
Kui lähme majandus- ja finantsabi poole, siis on selge, et Ukraina majandus on halvenenud seoses sellega, et on sõda. Mis me oleme EL-i poolt teinud, on puhtalt finantsabi, et aidata neil riiki toimimas hoida: et pensionid oleks makstud, elekter toimiks, oleks ühenduvused. Ja siin räägime, et nii EL-i eelarve, kui Euroopa pankade, finantsasutused on selle kolme kuuga andnud kolme kuuba Ukrainale üle nelja miljardi euro finantsabi toimetulemiseks.
Ja aasta lõpuks on Komisjon välja käinud, et see suureneb kuni üheksa miljardini. See on selleks, et nende eelarve saaks toimida ja nende riik saaks toimida.
Siis on väga oluline, et aitame neid ukrainlasi, kes on pidanud põgenema oma kodudest. Suurem osa neist on ikka veel Ukrainas, aga ka EL-i on tulnud juba üle 2kuuile miljoni inimese. Neile tehti esmakordselt otsus, et nad said kohe EL-i tulles saada ajutist kaitset, mis annab neile õiguse elamis- ja tööloale, lastele lasteaia ja koolikohad, meditsiinilise kaetuse. Et nad tunneksid, et neil on siin turvaline olla.
Samuti käib abi selle nimel, et need, kes on Moldovas või Ukrainas, kus on olukord nii palju raskem, kui EL-is, et seal ka oleks neil võimalused hakkama saada.
Siis on poliitiline toetus. See, et Euroopa Liidu liidrid on välja öelnud, et tahame, et Ukraina võidaks selle sõja, teeme selleks kõik, mis on võimalik ja see sama laienemisprotsess seal juures, see on tegelikult see, mida ukrainlased ootavad EL-ilt. Jah, nad muidugi ootavad raha- ja relvaabi, kuid ka poliitilist toetust.
Sinna juurde kogu see töö, mis me teeme Venemaa nõrgestamiseks sanktsioonidega ja muul moel poliitilisel tasemel.
Küsin finantsabi kohta, mainisid, et aasta lõpuks võib see ulatuda üheksa miljardi euroni. Samas, ukrainlased on ise öelnud, et sõja ajal on nende majandus langenud isegi kuni poole võrra, sest kõik on mobiliseeritud võiduks sõjas. Eelarves oleks vaja isegi neil neli viid miljardit eurot kuus. Siin on USA lubanud ka toetada. Ehk siis, et seda summat kokku saada, kas selleks kaasatakse ka teised liitlased ja koordineeritakse, et abi jõuab vajalikes summades sinna?
Jah. Lääne ühtsus on hästi oluline. Kui me vaatame seda kolme kuud ja isegi seda, mis toimus enne sõja algust, siis see kui lähedalt oleme töötanud koos EL-is oma Ameerika partneritega, Suurbritanniaga, Kanadaga, Jaapaniga. Lääne demokraatlik ühtsus on olnud hästi tugev, see on ülioluline. G7-s on kogu aeg koordinatsioon, et kuidas saame tagada, et kõik murekohad oleks täidetud, et miskit ei jääks tähelepanuta ja abi läheks sinna, kuhu vaja.
Ja kõik panustavad. Panustavad nii sõjaliselt, rahaliselt kui sanktsioonidega. Selles osas seal see töö käib väga tihedalt. Komisjoni president Ursula von der Leyen on välja öelnud, et sõja alguses oli see töö täiesti igapäevane. Ja see töö jätkub nii USA kui Suurbritanniaga, see koostöö on hästi toiminud.
Kas EL-i eelarve peab sellele vastu? Näiteks Andrus Ansip ütleb alati, et EL-i eelarve on vaid üks protsent kõigi liikmesriikide eelarvetest. Peab eelarve vastu?
Liikmesriigid panustavadki väga palju. Võtame selle sama relvaabi, kus räägime pooleteisest-kahest miljardist EL-i tasemel, aga tegelikult on relvi rohkem saadetud. Kui räägime põgenike vastuvõtmisest, siis see on ka suur kulu, mis loodetavasti tehakse rahuliku südamega, sest tuleb teha.
Aga eelarve on tõepoolest üks protsent EL-i üldisest SKP-st. Seega tehti aprillis juba esimene doonorite konverents, kus koguti üle 10 miljardi euro, et põgenikke abistada EL-is, kui Moldovas ja Ukrainas. Ja samamoodi on alustatud tööd, kuidas Ukrainat toetada ja seal oli ka hiljuti doonorite konverents – kui lähme ülesehituse poole, siis seda peab loomulikult tegema kõik koos, seda ei saa ehitada ainult EL-i eelarvest.
Ülesehitamine on üks suuremaid teemasid. Näeme siiani, kuidas linnu pommitatakse puruks Kremli armee poolt. Mariupolist rääkimata, sõjategevust ida pool Donetskis ja Luhanskis jätkub, kus asulad kannatavad. Need summad, mis võivad kuluda ülesehitamisele on tohutud, räägime sadadest miljarditest arvatavasti. Ideid on päris palju, kuidas seda kõike võiks planeerida ja raha kokku saaks, sest Ukraina üksinda ei saa sellega üksinda kindlasti hakkama?
Muidugi ei saa ja ei peagi saama. See on kindlasti koht, kus Ukraina ei peaks tundma ennast üksinda vaid jällegi, et Lääs on tema selja taga ja me teeme seda koos.
EL võtab seal juhtrolli, Ukraina on ikkagi meie naaber ja piiririik. Ja ka selles osas on töö alanud. Komisjon on välja tulnud juba oma plaanidega, kuidas seda ülesehitust ellu viia. See tuli pärast eelmise Ülemkogu arutelu, kus liikmesriikide valitsusjuhid seda küsisid.
Eesmärk on see, et kui isegi EL ja Ukraina võtavad seal juhtrolli, siis see peab käima koos USA, Kanadaga ja muude juhtivate tööstusriikidega. Erinevad variandid on: on üks osa rahast, mis läheb EL-i eelarvest, liikmesriikide eelarvest, on kindlasti erasektor samuti. Aga Komisjon on välja tulnud ka ettepanekuga, et oligarhide, Vene kurjategijate ja riigi külmutatud varasid saaks ka konfiskeerida. See on jällegi ülimalt loogiline, me peame kasutama ka agressorriigi varasid, et seal tekitatud kahjusid hüvitada.
Praegu on olukord nii, et EL-i tasemel lubab õiguslik alus külmutada oligarhides ja Vene kurjategijate varasid. Komisjoni ettepanek oli, et lähme edasi ja teeme ka konfiskeerimist, mis mõnes liikmesriigis juba toimib. Näiteks Itaalias on maffiaprotsessidelt kogemus olemas ja nad kasutavad konfiskeerimist ja siis selle raha kasutamist millekski heaks. Need arutelud algavad. Järgmisel Ülemkogul valitsusjuhid teevad üldise arutelu, kuid lõpuks on selge, et see on täpne juriidiline töö, mis tuleb ära teha, et see oleks võimalik.
Kui me räägime külmutatud varadest EL-is või meie partnerite juures, siis see peab leidma oma tee samuti Ukraina ülesehitamisse.
See oleks muidugi väga julge samm, et need külmutatud varad ka konfiskeerida üle Euroopa. Kui kaua võib võtta, et Komisjoni tehtud ettepanekus ka kokku lepitakse? EL-is võivad otsused teinekord ka päris kaua aega võtta?
Võivad. Aga kui vaatame, kuidas EL-i masinavärk kolme kuuga toiminud on, siis nii kiiresti, kui neid otsuseid on tehtud, pole keegi kunagi varem näinud. Me ei ole ka elanud enne sõja ajal. Ei saa midagi ennustada selles osas, sest on ennustamatu, kui kiiresti asjad toimivad. Aga nüüd on ettepanek tehtud, kui liikmesriigid selle üle arutavad, siis on võimalik sealt edasi minna võrdlemisi kiiresti. Aga me toimime õigusriigis, meile on oluline, et kõik otsused, mis me teeme, oleksid kohtus kaitstavad. Ja see on koht, kus juristid peavad maha istuma ja vaatama, et seda õigesti teha.
On tehtud ka teisi ettepanekuid, näiteks energiakandjate osas. Et nii kaua, kui peame neid veel ostma või ei leita EL-is nii kiiresti alternatiive, siis ka neist võiks pudeneda midagi sinna fondi või spetsiaalsele arvele, mille eest Ukrainat siis toetada. Kas need ettepanekud on praeguseks kõrvale jäetud või kuskil ikka arutelul?
Arutelul on. Selge on ka see, et neid energiahindu, mis hakkasid eelmisel aastal üpris kunstlikult tõusma – muidugi meil uurimine alles käib, et näha kuivõrd turg oli manipuleeritud, kuid seda on juba korduvalt välja öeldud, et oli. Idee, et maksad aina edasi nende kunstlikult kõrgete hindade eest ei ole ju ei majanduslikult ega poliitiliselt õige. Kas sinna panna hinnapiirang, kas eraldada mingid summad eriarvele? Need asjad on arutelul ja näeme neid järgmistel Ülemkogudel.
Igaks juhuks ütlen vaatajale selgituseks, et viitasid Kaja Kallase ideele, mis esialgu väga ei lennanud, et nafta müügilt teatud summa peetakse kinni ja hoitakse tallel Ukraina jaoks, aga ma saan aru, et see on siis jätkuvalt arutelul..
Kogu aeg otsitakse, mis on need kasulikud asjad, mis saame ära teha? Kus meil on juriidiliselt, poliitiliselt võimalik seda ära teha. Et me ühest küljest toetaks Ukrainat ja teisest küljest ei kahjustaks oma enda majandusi.
EL-i põhiolemus on ühisturg ja kõikide riikide majanduse edendamine, et ettevõtted saaksid tööd teha, et tarbijatel oleksid võimalikult head hinnad. Nüüd kuigi Ukraina majandus on langenud, ei ole ta pärsi ära kadunud. Komisjonist on tulnud ettepanek, et Ukraina tooted ja kaubad võiks lubada EL-i turule ilma igasuguse tollita ehk siis peaaegu nagu EL-i enda kauba. Kas sellist asja on enne üldse tehtud?
Ei ole. See on enneolematu, olukord on enneolematu ja sammud, mis teeme on enneolematud. Lätlasest Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis, kes tegeleb kaubandusküsimustega ja selle ettepaneku tegi, et anda tegelikult Ukraina toodetele täielik ligipääs EL-i ühisturule, et poleks ei kaubanduspiiranguid ega tollitariife. Ja läks paar nädalat ja see võeti vastu. Mäletame uudistest, kuidas EL tegeleb kaubanduslepetega aastate kaupa, arutatakse kvoote, arutatakse tingimusi. Siin räägime riigist, mis on meie piiril, kus on 40 miljon it inimest ja mis on hoolimata sõjast suur tööstusriik ja see otsus tehti ära. Ja nüüdsest ongi nende kaupade ligipääs nii tolli kui tariifivaba.
Ja tegelikkuses neil ju tööstustoodang jätkuvalt toimib. Alles viimastel päevadel tuli uudis, kuidas Zaparižžjes juba terasetööstus taastatakse ja see on nii ligidal rindejoonele. Ja muidugi nende vilja ja põllumajandustööstus, kus on praegu kõige suurem murekoht. Sest selle mõju on globaalselt niipalju laiem ja meil on vaja teha kõik, et vili pääseks Ukrainast välja. Ja selleks on oluline, et nad saaksid kasutada EL-i liikmesriike transiidiks ja et see tehtaks võimalikult kiiresti.
Põllumajandus on EL-is aiaga piiratud teema. Kas Euroopa põllumehed pole näppu püsti tõstnud, et tulevad konkurendid?
Siin pole konkurents nii kõva. See kõlab suurelt, kuid mingil määral on see maailma päästmine. Me ei saa lubada ja ka Euroopa põllumehed kindlasti ei taha seda, et meil vaesemates maailma riikides oleks puudus, kes paljuski toetuvad viljaaidale, kust enne sõda tuli iga kuu viis miljonit tonni vilja välja ja nüüd räägime kordades väiksematest suurustest. Ja meil on vaja järgmise kolme kuu jooksul Ukrainast välja tuua 20 miljonit tonni teravilja, et nad saaksid oma sügisese saagi kuskil hoida ja sügisel juba järgmised 50 miljonit tonni vilja välja tuua.
Aga see ongi üks küsimusi, mida Ukraina on öelnud, et nende sadamad on blokeeritud, mis on tavapärane viis suurte koguste väljaveoks. Teame, et kogu abi, mis Ukrainasse suundub või siis teistpidi sõltub ühendustest, mis on Ukrainal Poolaga, Moldovaga, Ungari ja Slovakkiaga. Need on raudtee ja teeühendused, mis pole väga modernsed ning nende läbilaskevõime on väga piiratud. Kas ei ole võimalik kiiresti tõsta nende ühenduste mahtusid, et vili ja muu kaup nagu teras sealt välja saaks?
Seda peab tegema, seal polegi valikut. Komisjon on tulnud välja punktidega, mida liikmesriigid peavad tegema, et see oleks võimalik. Ühelpoolt on see tolli- ja piiripunktides läbilaskevõimsuse suurendamine, kogu logistika kiirem ja parem korraldamine, mis puudutab maantee ja raudtee transporti. Ja üldiselt nende teede avamine transpordiks. See on ülioluline, töö käib sellega. Ja ka see tuleb mai lõpu Ülemkogul üheks suureks teemaks. Kõik on aru saanud, et midagi tegemine pole valik. See on laiem kui vaid Ukraina ja Euroopa küsimus, see puudutab ka meie partnereid Lähis-Idas, Aafrikas, kes reaalselt vajavad seda vilja. Ja me ei saa lasta Venemaal varastada või hävitada Ukraina põllumajandussektorit nii nagu nad seda praegu teevad.
Saade valimis koostöös Euroopa Komisjoniga.
