Loomaaias ringi uudistades jäävad peamiselt silma suuremad loomad nagu elevandid ja karud, ka tiigrid ja leopardid ning lustakad kitsedki püüavad paljude pilke, kuid tegelikult on asukate seas ka veidi teistmoodi loomi, keda tavakülastaja ehk esmapilgul ei märkagi. Ühed huvitavamad asukad on kindlasti paljastuhnurid, kes meenutavad veidi kiilakat rotti, ent kelle demokraatlik elukorraldus meenutab inimühiskonda.

Paljastuhnur (Heterocephalus glaber) on pärit Aafrikast, kus tema leviala hõlmab eelkõige Keenia, Lõuna-Etioopia ja Somaalia savanne ja poolkõrbeid. Loomad veedavad oma elu üsna sügaval maa all, mistõttu maapealsest kliimast on neil tegelikult üsna ükskõik. Vastavalt sellele, kuidas muutub maa peal ilm, kaevuvad nad sügavamale maa alla või vastupidi, tulevad hoopis kõrgemale.

Paljastuhnurid on karvutud, neil puudub rasvakiht ja higinäärmed, mistõttu oma kehatemperatuuri nad ise reguleerida ei saa. Kõige enam meeldib neile 30-kraadine temperatuur ja suur õhuniiskus — kuni 90%.

Kõige hämmastavam ongi nende loomade juures elukorraldus, mis meenutab sipelgate, termiitide, mesilaste või miks ka mitte, veidi ka inimühiskonda. Paljastuhnurid valivad endi seast välja ühe emaslooma, n-ö kuninganna, kellel on paarilistena 2-3 isaslooma. Ülejäänud loomad on steriilised ning spetsialiseerunud erinevatele ülesannetele, näiteks toovad kuningannale sööki ja koristavad elamist. Lisaks on veel mõned loomad, kes moodustavad kuninganna õukonna ehk on seltsidaamid. Nemad tööd ei tee ning veedavad kuningannaga aega tema pesakambris.

Kuningannal on vastutusrikas ülesanne — nimelt paljuneda. Juhul, kui kuninganna sureb või hukka saab, tuleb valida uus, aga see ei juhtu enne, kui on maha peetud mõned verised võitlused. Kuninganna on teistest loomadest silmnähtavalt suurem, kuid kasvu hakkab ta koguma alles peale kuningannaks saamist. Seegi on üks põhjus, mis neid loomi salapäraseks ja huvitavaks teeb.

Ühes koloonias võib elada kuni sadakond looma ning nagu arvata võib, on nad omavahel suguluses. Kui mõnele koloonia liikmele tuleb pähe, et võiks päris oma koloonia luua, tuleb ette võtta raske teekond — tuleb maa peale minna ning püüdes vältida looduslikke vaenlasi, leida kaaslased, kellega uuele kolooniale alus panna.

Vaatamata sellele, et paljastuhnurid veedavad suurema osa oma elust mulla all tuhnides, on neil väikesed nägemisvõimelised silmad ning väikesed kõrvadki. Aga kuna mullas kedagi väga kuulda ja näha vaja ei ole, on neil arenenud hästi teised meeled. Näiteks suudavad nad kogu kehaga maapinna vibratsiooni tunnetada. See võime annab neile signaali ohu korral sügavamale oma mullast urgu pugeda.

Allikas: Delfi TV