Puudest hoolimata iseseisvalt elava Kristiina soov on ärgitada ka teisi puudega inimesi rohkem ise hakkama saama. Kasutama julgemalt talle endale juba heaks abiliseks saanud elektriratastooli ja ühistransporti. Just ühistransport on see, mille pärast naine kõige rohkem südant valutab. Kui linnaliinibussidega on ta väga rahul, siis linnast välja sõitvate busside kasutamine on ratastoolis olevale inimesele ilma abilisteta väga keeruline. Kristiina unistab, et ka maaliinidel võetaks kasutusele madala põhjaga bussid.

Tema põhiline eesmärk ongi, et riik hakkaks puudega inimeste abistajatesüsteemi asemel rohkem panustama ligipääsetavuse parandamisse.