Külastasime Meireni Männikul asuvat tootmistsehhi, kus toimub lumesahkade lõplik komplekteerimine. Saime teada, et lumelabidal ja teedepuhastusauto ees oleval sahal pole muud ühist peale eesmärgi lund lükata.

Kaasaegne sahk on kõrgtehnoloogiline pikaajalise tootearenduse vili, mille abiga saaks tänavad vähesema soola ja vaevaga palju puhtamaks, kuid teehooldajad kipuvad ikka veel vanemaid ja odavamaid vahendeid kasutama.

Aastaid suunas Meiren kõik teenitu tagasi tootearendusse ning tänaseks on jõutud sinnani, et Eesti ettevõte toodab tipptasemel sahkasid erinevateks lükkamisvajadusteks, ning ekspordib neid Põhjamaadesse.

Praktiliselt kogu ettevõtte toodang (ca 85 %) lähebki ekspordiks Skandinaaviasse, sest sealne turg on suurem. Kuid ka enamus Eestis lumesahkadest on toodetud just Meireni tehastes.

Sahkade arendustöö ei saa kunagi lõpuni valmis, kuid juba tänagi on kaasaegne tipplumesahk kõrgtehnoloogilisem, kui keskmine inimene arvata võiks.

Sahkade hind jääb samasse hinnaklassi odavama keskklassi sõiduautoga ent kui vaadata, milliseid uuenduslikke funktsioone neilt leiab, ei tundugi see enam määratult suur.

Vähemalt meile, kes teehooldusmasinaid vaid tänavatel oma tööd tegemas oleme näinud ning piinlik tunnistada - ka jalus koperdamise pärast mõttes kirunud, pakkus detailide ja arvesse võetavate nüansside rohkus suure üllatuse.

Võta labidas kätte ja viska lumi ära

Koduste lumelükkamise jõu- ja ilunumbrite kontekstis võib ju mõelda, et mis see teedehooldus siis ära ei ole. Saadetagu masin ja lükatagu lumi tee pealt ära, mis siin keerulist! Tavainimese jaoks on lumelükkamisse puutuv lihtsalt tüütu, eksole.

Siiski ei ole see päris nii, et ostad auto ja mingi saha ning oledki teehooldaja. Erinevad masinad vajavad erinevaid sahku, samuti on erinev töö iseloom.

Vajadused tootearenduseks tulevad kasutajatelt, Meirenil on erilahendused, millest komplekteeritakse konkreetseks tööks sobiv sahk, mis on efektiivne, vastupidav ja töötajale mugav kasutada.

Lisavõimalusi nii palju, et kaks kätt jääb väheks

Kogenud sahajuhil peab lisaks kahele paarile silmadele ning vähemalt neljale käele olema ilmselgelt ka kaks aju, sest erinevaid saha funktsioone päris normaalne inimene hallata ei suudaks.

Külgnihutus, surve terale, tera nurk, lükkamise kiirus, äärekivid, löökaugud, kaevukaaned, teised sõidukid, närvilised kaasliiklejad, lumetolm, müra ja vibratsioon... Aga ka teekonna planeerimine ja kõigi võimalike teekõrvaliste taskute märkamine on vaid osa ülesannetest, millega sahajuht oma töös iga hetk kokku puutub.

Samal ajal kui Meireni tootearenduse peadisainer ja juhatuse liige Raoul Renser meile räägib, mida sahajuht korraga tegema ja taluma peab, uitab mõte tahes-tahtmata liiklusohutuse mantrale kõrvalistest tegevustest autoroolis. Ilmselgelt ei ole need juhid kõige positiivsemas mõttes päris “normaalsed”.

Kiiremini ja puhtamalt patenteeritud tehnoloogiaga

Meiren töötas aastaid välja erilist lumesaha terahoidikut. Mõni aasta tagasi sai toode tootmisküpseks ja kaitstud patendiga. Terahoidik ongi üks peamistest leiutistest, mis teeb kaasaegsest sahast nii hea ja säästliku.

Polüuretaanist terahoidik on käega katsudes ja inimese keharaskusega peale surudes täiesti jäik, aga saha raskuse all toimib ta justkui auto vedrustus, mis võimaldab saha teradel teel olevaid kõrgemaid kohti ületada neid lõhkumata ning samuti ka ebatasaselt teelt lund lükata. Näiteks kuni 12 cm kõrguse takistuse saab muretult ületada isegi 40 km/h sahatades.

Ühtlasi vähendab see vibratsiooni ja lumelükkamisel tekkivat müra ning säästab volfram-karbiid kõvasulamterasid, mis peavad vastu umbes 10-15 tuhat kilomeetrit.

See on suur samm edasi võrreldes vanasti kasutatud karastatud terasest teradega, mida tuli juba paarisaja kilomeetri läbimisel kulumise kompenseerimiseks reguleerida.

Üks sahk, mitu sahka

Teine peamine uuenduslikkus seisneb hüdrauliliselt reguleeritavas kaalujaotuses esi- ja lisatera vahel. Sahajuht saab otsustada, kas kasutada kõvasulamist esitera või lükata lörtsi ja vesisemat lund hoopis lisateraga, mis on kummist.

Ehk siis kompaktse ja rohke lume korral hoitakse töös rohkem esitera ja lörtsise ilma puhul on võimalik sahata ainult lisateral selliselt, et esiteral puudub üldse kontakt teekattega.

See optimeerib saha terade kulumist ning vastavalt oludele saavutatakse parem ja puhtam teekate, mis omakorda vähendab soolamise vajadust. Jälle sääst.

Väga palju säästuvõimalusi

Patenteeritud on veel ka unikaalne parallelogramm, mis võimaldab saha hõlma külgsuunas nihutada ja samas ka tervet sahka üles tõsta. Külgnihutus annab juhile rohkem võimalusi esisahaga manööverdamisel ja katta korraga suuremat ala - vähem manööverdamist.

Ja siis on veel hüdrauliline löögikaitse klapp, mis leevendab sahale ja autole mõjuvat löökkoormust, kui sahk peaks põrkuma näiteks lume all peituva äärekiviga. Võimalus sahk ära lõhkuda on nii võrratult väiksem.

Kogu komplekt alates terahoidikutest ja erinevatest tööasenditest kuni täpselt välja raalitud saha hõlma nurgaga aitavad lisaks eelnimetatule säästa ka kütusekulus – agressiivsem lõikenurk (50°) tähendab väiksemat takistust lumega kokkupuutes, mis annab kokkuhoiu kütusekulult ning tagab ühtlasi ka puhta tee juba ühekordse sahkamise järel, mis aitab samuti kütust säästa. Teepinna markeeringut säästab elastne terahoidik kah.

Vähem soola, palun

Tavainimest kõnetab enim ikkagi see, et tippsahaga saab säästa teid ja raha. Nagu eespool öeldud, siis elastse terahoidiku abiga saavutatav teepinna maksimaalne kopeerimine ja lisaterasüsteem tagavad puhta teepinna ka ühekordsel sahkamisel, mis vähendab soola kasutamise vajadust.

Põhimõtteliselt on olemas vägev sahk, mis teeks teed lihtsama vaevaga ja teed säästvalt puhtaks, kuid see peaks laialdasemalt kasutusse jõudma.

Korralik sahk, nagu ka rätsepaülikond on kallis ja seetõttu kipuvad mõned teehooldajad eelistama lihtsamaid, vanemaid ja odavamaid sahkasid. Kuid kas koonerdamine on alati kokkuhoid?

Renser räägib korduvalt teede soolatamisest, mis ilmselt iga autohuvilist sügavalt häirib ning mis esteetilisi vaatenurki igal talvel sõna otseses mõttes poriga plötserdab.

Täielikult soolatamisest loobuda ei saa, sest lisaks teede puhastamisele täidab sool sedagi eesmärki, et osa lumest sulaks - nii ei pea nõnda palju lund linnast välja vedama.

Küll aga on nii Renser kui allakirjutanu veendunud selles, et vähema soolaga saaks hakkama ja see oleks mitte ainult sääst rahas vaid ka linna puhtuses, teede lagunemise kiiruses ning kasvõi jalanõude eluea kontekstis.

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.

Allikas: www.DELFI.ee