DELFI VIDEO | Minister Iva: sotsiaalkindlustusametiga lepingu lõpetanud rehabilitatsiooniasutused on küsinud raha kindlaks määramata teenuste eest
Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et ühed kallimad teenused on planeerimised, mitte päris rehabilitatsiooniteenused, mida inimesed tegelikult vajavad. Mitmed rehabilitatsiooniteenuse osutajad on otsustanud sotsiaalkindlustusametiga (SKA) koostöö lõpetada, tuues põhjuseks asjaolu, et süsteemis läheb raha tulutult raisku.
Küsimusele, kas rehabilitatsiooniteenuse pakkujate vähenemine pole otsene märk ebamõistlikust rahakulutamisest ja liigsest bürokraatiast, vastas Iva, et kindlasti tuleb igat väidet kontrollida, kuid lepingu lõpetamisi on olnud ka seetõttu, et asutused on ise tingimusi rikkunud. “Asutuses tehtud järelevalve tulemusel on tulnud välja, et rehabilitatsiooniasutus on küsinud raha selliste teenuste eest, mille osutamist ei ole olnud fikseeritud,” rääkis Iva ja lisas, et asutused on ministeeriumi tähelepanu suunanud sellele, et töötajatele ei ole võimalik maksta normaalset palka.
“Neil ei ole võimalik hoida näiteks logopeede ja psühholooge palgal, kuna meie poolt makstav tasu neile on ebapiisav. Ja justnimelt esimesest augustist me seda ka muutsime ehk et rehabilitatsiooniteenuse osutajad saavad juba nüüd tunnihinnana oluliselt suuremat tasu. See tõus on olnud 20-30 ja ka rohkem protsenti. Kui nad suudavad maksta paremat palka, suudavad nad hoida tööl ka spetsialiste. Kindlasti on see üks oluline pool, millega me tahame tegeleda,” kinnitas Iva.
Iva: meditsiinilist taastusravi me rehabilitatsiooniteenusena pakkuma ei hakka
Ühe inimese rehabilitatsiooni planeerimiseks, juhendamiseks ja hindamiseks võib kuluda üle 1100 euro. Samal ajal lubab SKA füsioteraapiaks anda ainult 117 eurot aastas. Sellisesse rahajaotamisse kriitiliselt suhtuvate teenuseosutajate sõnutsi ei ole mõtet teha sellisel hulgal hindamist ja juhendamist.
Ministri kinnitusel jääb aga kindlasti alles see teenuse pool, mis peab välja selgitama, kuidas teenus toimis ja kas inimene sai sellest abi. “Sellist hindamist ja seda poolt me tahame teha. See on mõneti lihtsam meditsiini poole peal ja seda võib-olla ka tervishoiuasutused vahest sooviksidki rohkem osutada, aga sotsiaalne teenus on tõepoolest kompleksteenus.”
Sotsiaalse rehabilitatsiooni käigus füsioteraapia tähendab Iva sõnul juhendamist ja nende füüsiliste tegevuste harjutamist, mida peaks klient pärast kodus tegema, et oma konditsiooni hoida: kuidas näiteks üldse voodist välja saada, kuidas liikuda ehk kuidas inimene saab oma füüsilise puudega hakkama. "Aga see ei ole meditsiiniline teenus," rõhutas Iva.
Iva sõnul on rehabilitatsiooniteenust ühekülgselt mõistetud. “Kui on räägitud näiteks füsioteraapiast, siis on olnud ilmne ootus, et sotsiaalse füsioteraapia rehabilitatsiooniteenusena pakutaks meditsiinilist taastusravi. Seda meil kavas ei ole. Meditsiinilist taastusravi me rehabilitatsiooniteenusena pakkuma ei hakka ja kui [ajalehes — toim] on näitena toodud psüühilise erivajadusega inimene, kellel rehabilitatsiooni piirsumma on tõepoolest üle 2000 euro, siis tema tõepoolest vajabki üsna suures mahus justnimelt juhendamist, nõustamist, sest tema psüühilisest erivajadusest tulenev vajadus ongi selline. Nii et me mitte ei planeeri tohututes mahtudes, vaid ta saab ikkagi nõustamist ja juhendamist, kuidas oma eluga hakkama saada. Igal sellisel juhtumil tehakse ka otsused erinevalt,” selgitas Iva.
Ministri hinnangul on murekoht selles, et sageli pole meditsiiniline taastusravi inimestele kättesaadav, mistõttu küsitaksegi suures mahus sotsiaalse rehabilitatsiooni käigus pakutavat füsioteraapiat. "Meditsiinilisse taastusravisse tuleb rohkem raha suunata, et inimene saaks õige teenuse õiges kohas kätte."
