Lend MH370 kadus 2014. aasta märtsis teel Kuala Lumpurist Pekingisse. Lennuki pardal oli 239 inimest ja tegemist on ühe maailma suurima lennundusalase müsteeriumiga, vahendab Reuters.

ATSB raportis öeldakse, et tiivaklapitükkide analüüs näitab, et lennuk ei olnud maandumiseks seadistatud.

Samuti öeldakse raportis, et satelliidiandmete järgi oli lennuk kiires ja suurenevas laskumises, kui kadus.

28-leheküljeline raport sisaldab uusi simulatsioone, mis panevad eksperdid uskuma, et praegune otsingupiirkond on kõige tõenäolisemalt see, kuhu lennuk kukkus.

ATSB otsingute direktor Peter Foley ütles kolmapäeval, et tiivaklapi analüüs suurendas kindlust selle kohta, mis juhtus.

„See oli ilmselt väljalaskmata asendis, mis tähendab, et lennuk ei olnud seadistatud maandumiseks ega vette hädamaandumiseks,“ ütles Foley, viidates sellele, et tiivaklapid lükatakse välja, et lennuomadused oleksid maandumiseks valmistudes madalal kiirusel lendamiseks paremad.

„Te võite teha omad järeldused, kas see tähendab, et keegi juhtis või mitte,“ lisas Foley.

Küsimus, kas laskumise ajal toimus inimese sekkumine, on otsustava tähtsusega, sest kui lennuk laugles, võivad selle tükid olla väljaspool 120 000 ruutkilomeetri suurust otsingutsooni, mis on peaaegu ammendatud.

Võimud oletavad, et viimasel laskumisel ei tehtud ühtki juhtimisliigutust, mis tähendab seda, et lennukil ei olnud pilooti või teadvusel pilooti. Usutakse, et sisse oli lülitatud autopiloot ning lennuk kukkus spiraali mööda alla, kui kütus lõppes.

Otsinguid juhtiv insenerifirma Fugro on aga varem viidanud võimalusele, et keegi võis seiskunud mootoritega lennukiga lauelda, mis võib seletada seda, miks seda pole leitud.