Endel Taniloo (95) on legendaarne Tartu kunstnike liidu eestvedaja ja skulptuuriõpetaja, kes pärandas armastuse kunsti ja muusika vastu edasi nii oma lastele kui ka õpilastele.

1923. aastal Tartus tisleri perekonnas sündinud Endel Tanilood võib pidada üheks Tartu vaimuks. 95-aastane legendaarne skulptor on üsna vormis, kuid mälu ja kõne veavad pärast mullust kopsupõletiku põdemist alt. Nii jutustavadki Endeli lugusid Annelinna kunagisse kunstnike püstaku ateljee-korterisse kogunenud perekond ning Endel ise mängib vahepeal suupillil eesti rahvamuusikat.

Endel Taniloo ja Heljo Taniloo
Foto: Argo Ingver

68 aastat Endeli abikaasa olnud Heljo ütleb: „Muusika on viimane, mis jääb”. Nende puhul sai muusikast alguse aga ka nende armastus – Endel armus juba noorena Heljo lauluhäälde. „Ma jäin talle silma, kuna ma laulsin. Kontsertidel oli tema alati viimane aplodeerija,” meenutab Heljo sarmika lokkisjuukselise noormehe tähelepanu.

Pärast õpetajate seminari lõpetamist astus Endel 1943. aastal Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas” skulptuuri erialale, kuid juba järgmise aasta aprillis mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. Novembris arreteeris ta aga juba Nõukogude armee ja kunstnik saadeti Petseri vangilaagritesse, sealt loomavaguniga Novosibirskisse ja lõpuks Kemerovo oblastisse sunnitööle.

„Ei saa salata: ilma mingi süüta sõjavangi seisusesse sattumine jahmatas ja muserdas”, kirjutab Endel oma 2011. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Taniloo. Teekond muusa juurde”. Urmase sõnul ütleb isa samas alati, et Siber karastas teda. See kogemus oli aga väga raske. Endel kirjutab oma raamatus, kuidas nad läksid 40kraadisesse pakasesse suveriietes, jäid vahepeal neistki ilma ning töö oli karm. Mees kaalus vahepeal 45 kilo.

Ühel hetkel sattus ta Siberis tööle metallivabrikusse, kus ta valas masinaosade valmistamiseks mullast malmvalu vorme. Hiljem kasutas ta seal omandatud võtteid ka pronkskujude ettevalmistamisel. Siberist pääses ta tulema 1946. aastal, kui ta vabastati vangistusest ning sai kutse minna õppima Tartu Kunstiinstituuti.

Endel lõpetas kooli 1952. aastal pronksist lõputööga korvpallimängijast, mis kuulub Eesti skulptuuriajaloo paremikku ning on väljas ka KUMUs. „Minu pealt tegi Endel põlved, muu kuju ühe teise ilusa tüdruku pealt,” ütleb Heljo. Endel on ise kirjutanud, et diplomitöö „Naiskorvpallur” heast vastuvõtust tiivustatuna sukeldus ta seejärel hasartselt töösse, mis teda innustas ja vaimustas: „Seda vaimustust on jagunud pikkadeks aastakümneteks”.

Endel Taniloo skannitud pildid
Foto: Argo Ingver

Kunstnike maja melu

„Kui 1959. aastal saime äsjaehitatud kunstike majja elama, oli see väga suur rõõm,” meenutab selleks ajaks juba kahe lapse emaks saanud Heljo. Vanemuise tänava kunstnike majas oli kunstnikel palju tööd, aga elu oli ka kirev ja lõbus. Kui maja valmis, käisid uued elanikud käest kinni hoides hanereas läbi terve maja.

Heljo töötas sealsamas ARSi töökojas nahkehistööde ateljees ja Endel allkorrusel õue pool oma väikeses ateljees ja suures ühises monumentaalateljees. Kunstnikud käisid ühes majas elades palju omavahel läbi – Taniloodel käisid tihti külas näiteks Elmar Kits ja Aleksander Eller, kellele meeldis väga laulda itaaliakeelseid aariaid. Kits aga palunud Taniloode pojal Urmasel mängida Beethoveni „Koopaoravat” ning saata tema viiulipalu.

Endel, Heljo ja Urmas Taniloo oma esimese autoga
Foto: Argo Ingver

Muusiku elukutse juurde jäänud Urmasel on need õhtud hästi meeles: „Kui Eller ja Kits olid viina võtnud, tahtsid nad seltskonda ja tulid meile külla, kuigi isa eriti viina ei võtnud. Ma käisin tol ajal lastemuusikakoolis ja pidin neile ikka klaverit mängima,” muljetab organist Urmas. Elmar Kits oli olnud suur loodusesõber, mistõttu oli Taniloode pool palju juttu taimedest ja kõrgematest sfääridest – ta uuris ka taevalaotust. Poliitikat kunstnikud omavahel jutuks ei võtnud: „Siis ei olnud sellel ju ka mõtet. Aeg oli nii kinnine,” ütleb Urmas.

Endel Taniloo ja pere
Foto: Anni Õnneleid

„Nemad tegid kunsti, rääkisid kunstist, muusikast ja loodusest,” jätkab ta ja pahvatab siis: „Poliitikast räägiti, ma tean küll, kus! Kui allkorruse suures ateljees või töökodades õhtuti viina võeti, siis kiviraiujad, valajad ja kunstnikud kirusid seal võimu küll ja küll.” Heljo ütleb selle peale elutargalt, et „kunstnik on iseennast rohkem täis. Ta räägib endast. Endelil olid põhilised savi ja kips.”

Endel Taniloo
Foto: Argo Ingver

Konn jäi Kreutzwaldi kuju sisse

Nõukogude aeg pakkus skulptorile palju tellimusi. Tema esimesed koostöös valminud suured monumendid olid Oskar Lutsu hauamonument Tartus ja Fr. R. Kreutzwaldi kuju Tallinnas Kadrioru pargis. Selle kujuga juhtus aga naljakas lugu. Skulptuuri valati parasjagu kipsi, kui järsku kostusid sealt seest krooksud!

„Konn jäi kujusse sisse! Monumentaalateljee uksed olid avatud aia poole ja ju ta pääses sealt sisse,” arutleb Urmas tagantjärele. Hiljem läks kuju teel Tallinna hoopis katki. „Endel ütleski hiljem, et konn tasus meile kätte”, lisab Heljo. Konn aga pandi viina sisse, mille jõi ateljees keegi pealt hiljem ära.

Kuigi poliitilisi kujusid Endelilt eriti palju ei tellitud, oli see vähenegi tõeliselt monumentaalne. Nii Endeli kui ka Eesti kõige suurem monument aga kahjuks lammutati Eesti taasiseseisvudes. 1963. aastal valmis Kuressaares tellimustööna mälestusmärk Saaremaa ja Muhu 1919. aasta mässajatele, kes keeldusid mobiliseerumast. Hiiglaslik kubistlik monument kahe mehe ja naisega oli üle viie meetri kõrgune ja kaalus 45 tonni. Toona peeti seda aasta parimaks skulptuuriks, uuele ajale jäi see aga jalgu ning linna volikogu otsustas selle demonteerida.

Endeli viimasena valminud suur monument oli 1990. aastal Luunjas avatud „Tšempion-hobune”. See kuju värviti alles aastavahetuse eel öö katte varjus üleni lillat värvi. „Luunja inimesed olid kole pahased, et vald tahetakse Tartuga ühendada, nii et vihastasid ennast n-ö lillaks,” selgitab Heljo. Tema sõnutsi on kuju nii asjatundlikult värvitud, et alumine kiviplaat on täiesti plekitu ning värvimata laike hobusel näha ei ole. „Isa ütles selle kohta, et las ta olla,” nendib Urmas.


Õpetaja ja inspiratsioon lastele

Endeli enda jaoks oli kõige olulisem aga Tartu kunstikoolis 40 aastat peetud skulptuuriõpetaja amet. Mitmest tema õpilasest on saanud tänaseni tegutsevad kunstnikud, nende seas Ellen Kolk, Hille Palm ja Kaie Parts.

Sel aastal saab Tallinnas toimuval skulptuurinäitusel „Sada skulptuuri” näha nii Endeli kui ka tema tütre Airike Taniloo-Bogatkini töid, kes otsustas juba varakult hakata käima isa jälgedes. Ta käis sageli isa ateljees ja laste kunstikooli minek oli loomulik asjade käik.

„Kui isa ehitas maale Rutjasse garaaži otsa suure aknaga ateljee, tegin seal oma esimesed tööd. Lõpetasin keskkooli ära ja läksingi Tallinnasse kunstiinstituuti õppima. Siis hakkasin juba isaga koos skulptuure tegema,” räägib Airike. Isa ja tütre üks ühiselt valminud töö on „Aukivi õpetajale”, mis seisab Tartu ülikooli pedagoogika osakonna ees Salme tänaval.

Endel Taniloo skannitud pildid
Foto: erakogu

Armastuse toob muusika

Oma vanemate jälgedes on tegelikult käinud ka organist Urmas. Pedagoogilises seminaris muusikat õppinud Endel on kirjutanud orkestratsioone, ta mängib 7keelset kitarri, akordionit, lõõtsa ja klaverit. Veel kümmekond aastat tagasi käis ta suupillide festivalil kaasa mängimas.
Heljo on terve elu kooris laulnud, viimati laulukooris Tarbatu, kaua aega Vanemuise seltsi segakooris ja ka Domina naiskooris. Endeli ja Heljo poeg Urmas oli 20 aastat Vanemuise kontserdimajas organist, nüüd tegutseb Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis peamiselt heli- ja videosalvestuste režissöörina.

Sealsamas muusikakoolis töötab ka tema abikaasa Pille, kes on klaveri ja oreli osakonna juhataja. Nad on koos andnud ka orelikontserte. Muide, ka Endeli ja Heljo Annelinna korteris on orel, millel Urmas mängib vestluse vahepeal paar pala. Urmasel on omakorda hea meel selle üle, et poeg Joonas huvitub samuti muusikast. Urmas korraldab Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks Eesti orelimuusika kontserti, kuhu on kava sobitada ka Joonase torupill.

Oma kaaslased leidsid tänu muusikale ka Urmase õe Airikese ja tema abikaasa, keraamik Georg Bogatkini lapsed: „Mari laulis Tartu Ülikooli kammerkooris koos oma abikaasaga ja pojal Jüril on bänd, mille esinemisel džembat mänginud neiu, kes on klaverit õppinud, sai tema kaaslaseks,” toob Airike välja muusika saatusliku rolli nende peres. Nende tütar Mari on aga Tallinna Ülikooli dotsent, keeleteadlane, kes on uurinud värvide tähendust eri keeletes, poeg Jüri on magistrikraadiga elektroonikainsener. Mari on muide loonud ligi poolsada laulu ja Jüri rockmuusikat.

Airike ja Georg peavad juba 90ndatest saati Tallinna vanalinnas Pikas jalas keraamikastuudiot, kohvikut ja kunstikauplust Bogabott. „Veame seda nagu vaesed hobused, lihtne ei ole!”, tunnistab Georg, kelle isa oli graafik ja maalikunstnik Vladimir Bogatkin ja ema kunstnik Valli Lember-Bogatkina.

Klubiruum ja popid uusaastapeod

Endel oli 1977-1987 Tartu Kunstnike Liidu juhataja ja lõi kunstimajja kunstnike klubiruumi, kus tänapäeval on pitsakohvik. Seal toimusid sünnipäevapeod ja luuleõhtud. Kunstimaja suurtes galeriiruumides korraldas ta aga legendaarseid uusaastapidusid, mis olid väga populaarsed ja kus käisid lisaks kultuurirahvale ka kohalikud poliitikud.

Neil suurejoonelistel seltskonnaüritustel on tantsuks mänginud Ivo Linna, Fix koos õhtujuht Tõnu Kilgasega, kes kandis peol Urmase frakki ja paljud teised. Ükskord pandi saali ühte nurka põhk maha. „Hullumeelne jama! Kujutate ette, kui purjus inimene oleks suitsuga sinna läinud,” on Heljo tagantjärele pahane – tookord suitsetati ju siseruumides.

Ükskord oli peo formaat maskiball, kus Heljo astus üles daamina mustas. „Vahva oli, kõik olid maskides. Üks isetegevuslik kunstnik oli end riietunud suureks ohvitseriks, aga ta jäi natuke purju ja tukkus seal nurgas, suured tsaariaegsed õlakud peal.”

Üks asi, mida Endel alati meenutab, kui juhtub sõitma läbi Uus-Ihaste, on tema esimeheks olemise ajal tänavatele antud eesti kunstnike nimed: A. Kongo, E. Wiiralti, A. Starkopfi, E. Kitse , H. Mugasto jt. Isegi modell hüüdnimega Bajadeer sai omanimelise tänava. Hiljem lisandusid Uus-Ihastesse veel kunstivahendite nimelised tänavad: Pliiatsi, Molberti, Lõuendi, Tempera jt.

Sel ajal said Tartu kunstnikud omale vastvalminud Annelinna kortermaja ühte trepikotta korterid. „Endel valis meile kolmanda korruse ja suur tuba sai tema ateljeeks,” meenutab 1985. aasta kolimist Heljo. Kuigi tookord oli see püstak kunstnikke täis, elab täna seal vaid üks kunstnik – see on muidugi Endel Taniloo.

Endel Taniloo skannitud pildid
Foto: erakogu

Endel Taniloo kortermuuseum
2005. aastal valmis Endel Taniloo kortermuuseum, mis asub Tallinna suunalise sissesõidutee ääres aadressil Jakobi 35. Muuseumi aitas korda teha linn, seda peavad üleval Endel ja Heljo ise ning külalisi võtab kokkuleppel vastu Endel, Urmas ja Joonas. Vana puumaja saalis on väljas üle 200 Taniloo taiese, teiste hulgas näiteks president Arnold Rüütli kipsmudel ning kipstöö Heljost voki taga istumas. „Hoiame muuseumi töös nii kaua, kui saame,” lubab Endeli poeg Urmas.

Endel on olnud ka kirglik kollektsionäär. Tal oli väga uhke petrooleumilampide kogu, millest ta kinkis enamuse, ligi poolsada lampi Eesti Rahva Muuseumile. Neist nii mõnigi oli kasutusel Taniloode maakodus, kus polnud kaua elektrit.

Lisaks on ta kogunud tööriistu, marke, münte, kellasid, vanu triikraudu jne. Tema lemmikud olid aga igasuguseid muusikariistad. Nii ripuvad Endeli pillipuul kitarr, bandžo ja kannel ning laual seisab vanaaegne toruga grammofon.

Allikas: www.DELFI.ee