Georg Eduard ehitas perele Kivimäele maja, millega on nüüdseks seotud olnud juba viis põlve Luigasid. See sai perele oluliseks ka kõige raskematel aegadel. Suviti veedeti aega maakodus Tabasalus.

"Minu vanaisa Georg Eduard Luiga koos oma abikaasa Emiliega otsustasid möödunud sajandi alguses, et nende lastele kuluks ära suvekodu. Nii osktiski Georg Eduard suure suvekodu Tabasalus."

"See oli suvine suguvõsa kokkusaamise koht. Ikka jälle oli aeda mahalaotatud lina ja suur pere istus seal. Niisugune väike paradiis. Sõja suvedel oli vähemalt kahe lapse pere Tabasalus ja elasime niisugust maalapse rõõmsat ja vaba elu, kuigi aeg oli väga tõsine."

Ene-Margit meenutab viimast kohtumist Tabasaluga 1944. aastal. "Siis kui nõukogude väed tulid Tallinnasse, me pagesime lahingute hirmus ära taas Tabasallu. Ma mäletan veel kuskilt kaldapealselt vaatasime, missugune lipp on Hermanni tornis. Isa nägi, et oli kuidagi sinimustvalge... Igal juhul me läksime Tabasallu, tulid ka vene sõdurid. Muu hulgas korjasid ära kõik meie käekellad. Aga midagi hullemat ei olnud. Sai selgeks, et nüüd on jälle toimunud okupatsioonide vahetus ja mõne aja pärast me läksime tagasi Tallinnasse. See oli viimane kord Tabasalus."

Kirjanik ja ühiskonnategelane Georg Eduard lahkus siit ilmast 1936. aastal, pärast seda jäi perekonna kokkuhoidvaks liimiks Emilie, kes majandas peret, toetas kõiki oma lapsi ja lapselapsi rasketel hetkedel.

Vaata videost! Luigade pere pikemat lugu loe siit!