Pikkamööda kujunes Gertu peres täiesti loomulikult välja elukorraldus, et lapselapsed elavad koos vanavanematega. Generatsioonide erinevus toob aga välja tänapäeva võlud ja valud ning seda erksamalt, kuid võrdväärselt säravalt peegeldub perepildis vanavanemate tähtsus, mõju ning pärand.

Vanavanaema Noora-Gertrude ja Karmen

Mitmekordne vanavanaema Noora (koduste jaoks Mammaan) on elanud pikka ja värvikat elu. Noorusaegadel õppis ta balletitantsu ning klaverimängu, elanud samuti üle raske sõjaaja, õppinud Tartu ülikoolis kehakultuuri erialal ning olnud õpetaja Tallinna Spordiinternaatkoolis.

Kuigi täna Noora-Gertrude enam sporti ei tee ja klaveriklahvide taha ei istu, on tal rõõm nautida oma lapselapselapse Karmeni klaverimängu ning saada osa Karmeni igast arenguetapist kaunite kunstide valdkonnas. Nagu ka pere noorim liige Karmen ise kinnitab, on Mammaan nii mõnelgi korral olnud nö tõukava jõu rollis, kes küll kunagi ei sunni neiut midagi tegema, kuid tuletab meelde ja pigem inspireerib rohkem harjutama.

Vanaema Noora-Gertrude, Gertu ja tema õde Greta

Ka oma lapselapse Gertuga on Noora olnud küllaltki lähedane juba lapseeast saati. Gertu meenutab tänagi, et Eesti jaoks veel keerulisematel aegadel leidis vanaema võimaluse koos reisimiseks ning kui ta koolilapse ikka jõudis, sai just tänu Mammaanile selgeks, millises koolis hakkab ta õppima.

Selleks sai ei miski muu kui Eesti Spordigümnaasium ehk endine Tallinna Spordiinternaatkool, kus Noora oli varasemalt olnud klassijuhataja. Spordikoolis õppimine pani seega mõneks ajaks paika ka Gertu huvid ja süstis teadmise liikumise ja spordi olulisusest. “Vanaema unistas, et oleksin sama tubli kui tema. Tema panigi mind TSIK-i,” ütleb tänaseks kahe lapse ema Gertu.

Mitu perenaist köögis

Noora-Gertrude on lahke kiitma lapselast ja tunnistab, et ta ei kujutagi elu teisti ette. “Minule väga meeldib Gertuga koos elada. Mul on turvaline tunne. Toit tuuakse koju ja süüa teen ma ise. Köögi jagamine läheb meil väga hästi. Mõnikord lähen oma tuppa, et mitte olla ees, lahendan oma ristsõnu,” naerab Noora-Gertrude.

Koos ei olda mitte ainult linnas, vaid ka kevadel, kui vanaema läheb suveks maale, käib Gertu sealgi abis. “Viimastel aastatel me enam põllu peal koos ei askelda, aga veel kolm-neli aastat tagasi me ikka kündsime põldu Mammaaniga”. Noora tunnistab samuti, et kahjuks teevad aastad oma töö ja enam päris kõiki töid ta teha ei saa. “Tegime maal üksjagu asju. Vaim oleks valmis, aga keha on nõder.”

Gertu tunnistab, et ka temal on mõneti turvaline tunne, kui keegi on alati kodus olemas ja ootamas.

Juustusaiad ja multikad

Gertu poeg noor muusik Kaspar ja tema vanaema, Gertu ema ja Noora tütar Sirje on samuti olnud pikka aega ühe mesitare kaks mummu. Kumbki isemoodi, kuid kõrvuti istudes sumisevad särtsakalt ühte keelt.

Puutepunkte on enam kui sugulus. Kaspar võtab elu vanaemaga ühe katuse all kokku väga lihtsa tõdemusega: “Meie elu ongi seik.”.

Vanaema Sirje, vanaisa Ago ja Kaspar

Kaspar naljatab, et väiksena oli tal luksust, mida paljudel lastel pole ka tänapäeval. Eriti soojalt meenutab ta aega, mis veel lasteaiast tulles ootasid teda kodus sageli vanaema juustusaiad ja multikad. “Mis puudutab aastat 2018, siis nüüd on mu asjad kadunud või paigutatud erinevatesse karpidesse ja parim on see, et vanaema ei mäleta mõnikord ise ka, kuhu on ta need asjad ära koristanud. Üldiselt me saame jätkuvalt suurepäraselt läbi.”

Sirjegi tunnistab, et on väga harjunud elama laspelapsega. “Mulle väga meeldib Kaspariga, muidu on igav ju,” lisab ta. Mõlemad kinnitavad, et vaatamata sellele, et kummalgi on erinev elutempo ja huvid, nad täiendavad teineteist.

“Kui mul käisid sõbrad rohkem külas, kiitsid kõik alati vanaema. Kellel oleks veel nii, et mõnikord vanaema lehvitab aknast, aga teine kord näitab hoopis midagi muud,” naerab noormees ja samas tunnistab, et enam kahjuks pikka pidu ei ole ja ta valmistub üsna pea päris iseseisvaks eluks.

Counter Strike'i tulistamine lõhkus vanaema arvuti

Sirje pole siiski päris sokikuduja vanaema, vaid kogu elu tänase päevani on ta olnud tegev sisearhitektina, mistõttu on ametist tingituna tulnud ette palju arvuti taga töötamist. Kaspargi kuulub juba sellesse põlvkonda, kellele on arvuti ääretult oluline. Nooremana mängis poiss arvutimänge, nüüd on Kasparil vaja arvutit juba mitte ainult meelelahutuseks vaid ka tööks.

Esimestel arvutitel oli aga majapidamises küllaltki lühike eluiga. “Vanaema sai töölt arvuti, aga Kaspar laadis internetist nii palju asju ja mänge peale, et kui vanaemal oli vaja ükskord tööd teha siis enam ei saanudki,” jutustab Sirje. “Meie kummagi programmid vajasid nii suurt mahtu, et lõpuks lendaski arvuti korstnasse.” Vanaema ostis järgmise, aga juhtus täpselt sama ja pärast seda enam internetiühendust koju ei tellitud.

Tänu toonasele kogemusele teab täna Sirje täpselt, mida kujutab endast ette tuntud arvutimäng Counter Strike ja tunnistab, et oli mänguga tutvumisaegadel pisut üllatunudki Kaspari ja tema sõprade koosviibimistest, mil poisid ei rääkinud niivõrd juttu, kuivõrd istusid seltskonnas tundide viisi ekraanikuma valguses. "Täna tegeleb poiss muusikaga, mis on hoopis teine tera võrreldes tulistamismängudega," naerab Sirje.

Kaspar tunnistab, et vanaemaga elamine on eelis, sest ta näeb oma sõprade pealt väga selgelt seda, et noored ei jõua oma vanavanemate juurde kuigi tihti. See ei tähenda soovi puudumist, aga ei pisenda ka tõsiasja kahetsusväärsust. “Me ei ole võõrandunud. Me saame imehästi läbi, saame jagada kõike ja ei ole piinlikke olukordi, kui ainuke jututeema on stiilis “Kuidas sul koolis läheb?”,”tunnistab noormees.

Gertu ema Sirje sünnipäev.

Gertu perekonnaliikmete vahel on tunda ühtaegu nii erinevate generatsioonide resonantsi kui ka erilist klappi. Kõik selle pere lapselapsed ütlevad kui ühest suust, et vanavanematega elamisel on nagu kõige muu puhul mitu tahku, kuid vaatamata kõigele, on erinevatel põlvkondadel ikka ja jälle anda teineteisele nii mõndagi.

Elu vanaemadega on toonud lastelaste ellu ja väärtushinnangutesse omajagu sellist, millega ei saa kiidelda just ülemäära palju perekondi. Alustades erilisest lähedusest ja lugupidamisest vanematesse inimestesse, lõpetades mugavustega, mida vanavanemad oma noorematele pereliikmetele (ka kõikide stereotüüpide kohaselt) pakkuda suudavad.