Riho Lenk on selline mees, et küsida pole eriti vaja. Tema räägib, ole mees ja kuula.

Räägib Lenk: „Ma olen nii hea, et igasugust kivi ei hakka ma üldse torkima! Sa vaatad ju kaugelt ära, kas on rästik või vihmauss. Sa näed ju kaugelt, kas on elevant või kaelkirjak! Sa ei pea ju minema teda lähedalt näpuga torkima, on mul õigus!?

Miks ma peaks koksima mingit kivi, kui ma näen kümne meetri peale ära, millega tegemist on. Ma tunnen iga kivi ja iga kivi tunneb mind!

Ma vaatan kohe, mis sellest kivist saab. Mõned on lõhutavad, mõned on niisamagi ilusad, polegi vaja lõhkuda. Mõned on lillepeenrakivid, mõned on surnuaiakivid. Mõnest saab hea nurgakivi.

Ma vaatan neid värvi ja kuju ja suuruse järgi. Suurekristallilistest ei saa häid viilakaid. Tumedad on tugevamad, hallid veel tugevamad. Tead, mul on nii palju kogemusi, et...“