Ursula K. (47) kerib telefonis oma Facebooki-lõime. Seal on sadu fotosid valgepäisest, suurte siniste silmade, punaste põskede ja relvitukstegeva naeratusega beebist. Telefoni mälu on neid pilte täis. See on Ats*, Ursula tütre Anu* esiklaps. Ursula teine lapselaps.

Kui beebi oli kuu aega vana, said Tallinna lastekaitsetöötajad aru, et Anul puudub emainstinkt ja ta ei kõlba emaks. Neli kuud hiljem viidi Ats elama Tallinna turvakodusse. Fotod ongi seal tehtud.

„16. detsembril 2016 tegi poiss oma esimesed sammud,“ räägib vanaema. Tänavu 20. oktoobril saab Ats kolmeaastaseks ja vanaema paneb sel päeval põlema küünla. Nende Atsi ei ole enam. Poiss elab küll edasi, aga tema isikukood muutus mullu 20. juunil, kui riik andis ta lapsendajatele.

„Olen ise süüdi. Rääkisin kohtus tõtt. Rääkisin nii, nagu mõtlesin,“ kahetseb Ursula kibedalt oma ausust.

*Nimed muudetud