"Elan siit viie minuti kaugusel. Tulin esimest korda mõned nädalad tagasi," kirjeldab Diana, kuidas ta sattus metroojaamas oma edasist saatust ootavate põgenike lastega tegelema. "Lihtne oleks lihtsalt kokku koguda pliiatseid ja pastakaid ning neid laiali jagada. Aga sellest ei piisa, siin on liiga palju inimesi. Eelmisest nädalast olen siin iga päev käinud ja iga päevaga on rohkem põgenikke. Olukord on päris hull."

Diana sõnul on kogu situatsioon õige kaootiline. Kuna Ungari riik ei aita siit edasi kibelevaid inimesi, siis kogu abi kas söögi või riiete näol tuleb eraisikutelt.

"Mida praegu proovime teha, on kõik vabatahtlikud kokku saada ja organiseerida. Kuid see on keerukas... Aga siin on liiga palju inimesi ja nad ei taha siia jääda," ohkab Diana.

"Kuid olukord on on pingestunud: inimestel ei lasta ära minna, samas siin ei aidata. Abivajajaid on juba liiga palju: siin ei ole mingisugust rahvusvahelist abi, Euroopa Liidult. Mul on tunne, et rahvusvaheline üldsus ei ole veel aru saanud kui raske olukord on," on ta mures. Lastele naeratuse näole toomine on vähemalt midagi, et inimestel ei oleks Ungarist vaid koledad mälestused.

Kui küüned saavad värvitud, asuvad tüdrukud Dianale erinevaid soenguid tegema. Teised tulevad ja toovad mulle paberit ning tahavad, et ma neile joonistaksin: teen mõned printsessid värvimiseks ja mõned mõistatused. Need neile meeldivad, kümne minutiga on printsessid värvitud. Tahavad mulle ka soenguid teha, pakuvad kommi. Üks poiss voldib mulle paberist tulbi. Suheldakse jumal teab mis keeles. Ingliskeelse "I love you!" on nad ära õppinud ja hüüavad seda rõõmsalt.

Kui lahkun, hakkavad ka lapsevanemad oma võsukestele järgi tulema. Nimelt on osad neist - süürlased on saanud selleks päevaks rongipileti igatsetud Saksamaale. Üks süüria mees tuleb ja ütleb Dianale, et nad on teele asumas. Ja ütleb aitäh, et ta oli nende jaoks neil nädalatel olemas.

"Head reisi ja edu!" soovib Diana. Vaata fotogaleriid!