Eks ta üks make-up ole, see välise kuvandi kunstlik loomine. Kui sisu ei ole, siis pole ühestki brändist abi. Loeb ikkagi riigi sisu, mitte potjomkinlik fassaad. Lühiajaliselt võib nii inimesi petta, kuid mitte lõputult.

Riigi kuvand ehk bränd kujuneb ise. Igas riigis on nii head kui ka halba. Luues Eestist välismaalastele mingi illusoorse pildi, võib kohale saabudes olla pettumus palju suurem.

Ma ei tea ühtegi riiki, mis oleks mingi brändindusega kuidagi popimaks muutunud. Palju rohkem kujundavad mingi riigi kuvandit otsesed ja vahetud muljed, mis levivad inimeselt inimesele. Näiteks, kuidas suhtutakse turistidesse, kuidas on hinnad, milline on ilm, kuritegevus jms. Seda kõike ei saa muuta mingi brändindusega.

Jälle on raha raisatud, tulemuseks mingi mittemidagiütlev amööb (nagu on seda rohelist lätakat pilavalt nimetama hakatud). Mingid uue põlvkonna disainerid said demonstreerida oma nn andekust. Sedasorti andekust on täis kõik need kaasaegsed arhitektid, kunstnikud jt loojad. Mida segasem ja jäledam, seda popim ja kaasaegsem. Selline suhtumine on lausa haiguseks kujunenud. Tundub, et midagi klassikaliselt ilusat enam ei loodagi. Pole raske mõista, et selline koledaks muudetud keskkond muudab ka inimeste mõtteid koledaks.

Eesti brändi loojatel tundub probleeme olevat fantaasiaga. Mingi roheline lätakas, plekk? Mis looming või ajutegevus sellise moodustise sünni taga on? Ja maksab see 200 000 eurot?

Sellise brändi ainus eemärk tundub olevat loobuda Eesti vapi ja lipu kasutamisest ja muuta Eesti ilma identiteedi ja juurteta moodustiseks, kus pole ei ajalugu, põlisrahvust ega midagi muud oma. Nagu asustamata maa, kuhu on oodatud kogu maailma inimesed, et hakata riiki looma. Siin on ju nii palju puutumata - vallutamata maad.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid