Arved Haugi mitmed lood, näiteks „Hõissa, pulmad!“, „Sepa jutustus“, „Kui kõnnib mannekeen“, „Rannapiiga“, „Selle laulu mina ise luuletasin“, „Mere muusika“, „Saadan oma varju“, „Rahu hällilaul“ ja „Kodu“, on inimestel siiani hästi meeles. Kuuleme neid lugusid taas, kui 2024. aasta 25. juulil esietendub Kiidjärvel muusikaline lavastus „Rohelised niidud“, kus Arved Haugi kehastab Kalle Sepp.

Eesti Raadio meeskvartett koosseisus Kalju Terasmaa, Eri Klas, Uno Loop ja Arved Haug

Lapsepõlv täis muusikat

Reet Linna ütleb, et kuna tema jaoks oli see kõik loomulik lapsepõlve osa, siis ega ta kvarteti suurt populaarsust toona millegi erakordsena tajunudki. „Kui olin noor tüdruk, oli kvartett tõeliselt tuntuks saamas, sest esimesed hitid juba sündisid. „Hõissa, pulmad!“ ja „Sepa jutustus“ kõlasid näiteks raadios. Telekas tuli meie koju väga hilja, mistõttu seda helesinise ekraani fenomeni ma tollest ajast ei mäletagi,“ räägib naine.

Kui Reet Eesti Raadio meeskvarteti lugude peale mõtleb, siis tema jaoks on imelised eelkõige „Sügisesed lehed“ ja „Romantika“. Ja kui ta oma isa pilliga ette kujutab, siis hoolimata sellest, et Arved Haug mängis mitmeid instrumente – saksofoni, kontrabassi, löökpille, klaverit, akordionit, kitarri –, on ta Reeda meenutustes alati ühe konkreetse pilliga. „Kui isa silme ette kangastub, siis minu jaoks oli ta saksofonist – mäletan seda suurt pillikasti meie kodus. Pilli, mis nii hästi tema olemusega sobis.“

Reeda lapsepõlvekodus oli alati muusika. „Ema laulis Eesti Raadio segakooris ja kodus oli klaver, mida sai klimberdatud ja kus isa oma laule kirjutas ning harjutas. Isa-ema sõpruskond koosneski enamasti muusikutest ja sageli võeti meid õega kodustele pidudele kaasa,“ meenutab Reet.

Reet Linna ja tema isa, helilooja Arved Haug

Lapsesilmade ja mälestuste kaudu olid need muusikaküllased üritused Reeda jaoks väga ägedad. „Peolaua taga lauldi alati ja Arne Oit või siis Uno Elts mängisid akordionit. Kohal olid kindlasti perekond Laansood ja näiteks ka Heino Avarsoo.

Hiljem, kui olin teismeline, siis seltskond veidi muutus, sest kvartetipoisid juba tegutsesid. Siis olid nad üritustel juba kõik neljakesi koos toonaste kaasadega ja muudkui musitseerisid,“ räägib tuntud saatejuht.

Aegumatud lood

Arved Haug ja Raimond Valgre olid koos Eesti laskurkorpuse estraadiorkestris ning Arved on Raimond Valgre lugusid noodistanud ajal, kui Valgre veel nii tuntud polnudki.

„Mina oma silmaga pole seda geeniust kunagi näinud, aga muusika, mis temast maha jäi, on klassika. Isa lindistas kaks tema laulu ja mõlema puhul tundub mulle, et neil on seos isaga.

Üks neist on „Joogilaul“ („Ma võtan viina“). Kuna isa ehk meie jaoks papa Arvi klaasi ei sülitanud ja eriti vanemas eas armastas ta ka konjakit tripsutada, rääkis see justkui tema enda elust,“ ütleb Reet.

Naise lemmiklaul Valgre sulest ja isa esituses on siiani „Ma olen liig halb“. „Väga tundeline ja ilus, samas laulmiseks üsna keeruline lugu. Meie emal oli alati pisar silmas, kui see laul raadiost tuli. Ja seda ka pärast väga ammust lahkuminekut.“

Laul „Rohelised niidud“ sai Reeda jaoks hoopis uue tähenduse, kui tema isa igaviku teele läks. „Seni oli see ilus armastuslaul, mis ilmselt kõigile naistele meeldis. Ja ühtäkki muutus see kvartetipoiste ärasaatmise lauluks. Isa lahkus sellest nelikust esimesena ja just sellega saadeti ta ära. Kes selle mõtte peale tuli, ma ei teagi. Edaspidi mängiti seda ka nii Eri, Uno kui ka Kalju matustel.“

Milliseid laule Arved kvarteti repertuaarist ise kõige rohkem armastas, ei oska Reet kaljukindlalt pakkuda, aga talle meeldib mõelda, et need olid sellised lõbusamad lood, nagu „Tihemetsa Tiina“ või „Imeilus suvepäev“.

Oma isa tütar

„Tagantjärele räägitakse, et ma olen isa iseloomuga. Olen jonnakas, ja isa oli vist ka kange mees. Isa joonistas hästi, ja mina õppisin Pedas joonistamist ning käsitööd. Isa oli edev, ja ega minulgi sellest puudust ole.

Meie kooselu temaga oli tegelikult suhteliselt lühike ja on raske määratleda, mida veel temalt kaasa sain.

Isa oli edev, ja ega minulgi sellest puudust ole.

Muide, just isa võttis mind esimest korda kaasa džässiklubisse, kus ta ise mingis pundis mängis. See oli väga tore elamus! Lapsena olin mina tema lemmik, hilisemas elus klappis ta paremini minu õe Evega,“ tõdeb Reet.

Arved Haugi peeti omal ajal üheks Tallinna ilusamaks meheks ja Reet tunnistab, et eks tema lõbusa meelega isa elu kuuekümnendatel üks lust ja lillepidu oligi. „Ja tõesti, ka muusikas sobisid talle need lustakad ja lõbusamad lood paremini. Sel ajajärgul oli elu ju suhteliselt muretu, ka muusikute jaoks.“

Reet ütleb, et loomulikult meeldis tema isale igapäevaelus seltskonna keskmes olla. „Nalju tuli siis vasakult ja paremalt. Minu mälestustes ongi, et hilisemas elus oli ta kergelt napsitanud, alati rõõmsameelne ja lõbus mees.“

Reet on küll juba aastakümneid telerahva silme ees olnud, kuid isa teeneks ta püünele pääsemist siiski ei pea. „Ma pole mitte kunagi enda upitamiseks isa kuulsust ära kasutanud. See ainuke kord, kui läksin liimile, oli katse minna ansamblisse Laine. Isa oli siis Filharmoonias estraadiosakonna juhataja ja ta ise kutsus. Läksin, aga lasin sealt ruttu jalga, sest ma ei sobinud sellesse seltskonda üldse – kollektiiv oli juba välja kujunenud ja minusugune keskkooli lõpetanud plikatirts ei sobitunud nende naiste hulka kuidagi.“

Kui Reeda vanemad enam koos ei olnud, läksid pikaks ajaks lahku ka Reeda ja tema isa rajad. „Kaks kivi kokku ei sobinud. Mina olin oma ema kaitsekilp ja väga põhimõtteline peresuhetes. Aga kui sündis minu ja Ivo (Ivo Linna – toim) poeg Robert, tärkas isas ilmselt soov panna see ilus sündmus muusikasse. Aeg oli ka just selline, et pateetiline rahulaul tõi ühele heliloojale populaarsust ainult juurde. Tegelikult oli ta siis juba eelnevalt meile Ivoga kirjutanud ka mõned duetid ja käsi oli soe. Meie jaoks oli see „Rahu hällilaulu“ sündimine ootamatu, natuke isegi veider.“ Aga publikule pala meeldis ja nii jõudis Robert Linnale pühendatud laul isegi laulupeole.

Reet meenutab, et vanaisana ta oli papa Arvi ikka olemas. „Pidas kenasti lapselaste sünnipäevi meeles, teinekord ilmus isegi kohale ja kinkis nimega kruusi või kommikarbi. Aga sellist vanaisa-lastelaste ühist lustimist ei olnud. Tal polnud selleks kunagi ka aega,“ sõnab naine.

Kalle Sepale ja „Rohelistele niitudele“ tuult tiibadesse

„Ei julge öelda, et ma liiga palju isa peale mõelnud olen,“ on Reet mõtlik. „Nüüd, kui etendus on tulemas, meenuvad tõesti erinevad ajad ja erinevad eluetapid. Kõige ilusamad mälestused isast on mul siiski lapsepõlvest, kui ta mind suvel Pärnusse kaasa võttis. Mäletan päikeselisi hommikuid ja maasikaid vahukoorega. Või kuidas ta mind Pirita restos noa ja kahvliga pannkooke sööma õpetas.“

See, et Kalle Sepp on tänu muusikalisele lavastusele nüüd justkui tema isa, tundub Reedale veidi kummaline küll. „Ei tunne Kallet väga hästi, aga lavasarm ja edev loomus – need klapivad! Paps oli just samasugune – rahva ees alati naeratus näol.“

Reet loodab südamest, et „Rohelised Niidud“ saab uue hingamise. „Et see saab olema üks heatujuline muusikal suurepäraste muusikute elust!“

Sarm ja muusika

Eesti Raadio meeskvarteti fenomen on lavastuses „Rohelised niidud“ Arved Haugi kehastava Kalle Sepa jaoks neliku sarm ja muusika. „Olles ise pikalt meeskooris laulnud, tean hästi, et kui mehed ülikonnad selga panevad ja ilusasti laulavad, ei jää saalis ainsamgi neid ükskõikseks. Peale selle, et nad olid kõik fantastilised muusikud, olid nad ise ka selle kvarteti suurimad fännid. Nad harjutasid kõvasti ja veetsid stuudios väga palju aega, et anda lugudele viimane lihv.“

Kui Kallet lavastusse „Rohelised niidud“ kutsuti, oli ta kohe nõus. „Roll tuli muidugi hiljem, kui kutse lavastuses osaleda, aga kui saab mängida ühte peaosalist, siis on mul ainult hea meel ja suur au,“ on muusik sellega, kuidas asjad rollide jagamisel kulgesid, väga rahul.

Kui mehed ülikonnad selga panevad ja ilusasti laulavad, ei jää saalis ainsamgi neid ükskõikseks.

Kalle oli kohe valmis Arvedi rolli enda kanda võtma, hoolimata sellest, et Arved Haug on bass, aga Kalle ise bariton. Ta tunnistab, et nii madalaid noote pole kindlasti kerge kätte saada, aga õnneks on veel aega harjutada. „Arved Haug oli haritud muusik ja helilooja, mängis palju erinevaid pille ning meie sarnasuseks on armastus muusika vastu. Aga ütlen ausalt: kingad on päris suured!“ Pean uuesti üle vaatama filmi „Juhuslik kohtumine“, sealt saan kindlasti häid nõkse, mis aitavad rolli kujundada,“ leiab Kalle. Talle on öeldud, et välimus on tal Arvediga sarnane küll.

Kalle Sepp Arved Haugi rollis lavastuses „Rohelised niidud“

„Annan endast parima, ilmselt peab ka grimmi- ja kostüümiosakond kõvasti pingutama,“ muigab ta, kui küsida, kuidas ta kavatseb linna kõige ilusama mehe kuulsusega karakteri välja mängida. „Olen kuulnud, et Arvedil olid väga moekad riided. Reet Linna kaudu sain teada, et Tiina Talumehe vanaisa oli Arvedile väga hea peretuttav ja kangakaupluse direktor. Sealt sai ta kangaid. Ja ilmselt kasutas ka tema kuulsa rätsep Lermanni teenuseid. Räägitakse, et muusik oli välja näinud nagu James Dean. Ootan nüüd huviga, milline on tekstikirjutaja, lavastaja, kostüümi- ja grimmikunstniku nägemus, et ka need rolli kujundamisel arvesse võtta.“

Kalle on rõõmus, et teistes peaosades olevate Mait Malmsteni, Priit Võigemasti ja Priit Strandbergiga toimivad nad kvartetina igati kenasti. „Meil on mõned proovid juba olnud ja peab ütlema, et on täitsa lõbus ning kõlab ka päris hästi.“

Sepa jutustus

Eesti Raadio meeskvartett esines palju öisel ajal restoranides, näiteks Bussijaama restoranis. Kalle usub, et tema estraaditaust aitab selle koha pealt Arvedi rolli paremini sisse elada küll. „Meelelahutaja elu ongi ju selline, tempo mõjub aga väga individuaalselt – kes peab vastu, kes mitte. Seal eralduvadki terad sõkaldest. Olen pillimehe ametit pidanud juba pikalt ja usun, et selles osas tuleb kindlasti tuttavaid hetki.“

Huvitav oleks teada, mida autor meie versioonist arvaks.

Arved Haugi lugudest on Kallele eriti südamelähedane „Sepa jutustus“. „See on mul lapsepõlvest saati peas, samuti „Kui kõnnib mannekeen“, mida olen väga palju laulnud ja mis sai sel aastal koos Tallinna Politseiorkestriga täiesti uues kuues ka plaadistatud. Huvitav oleks teada, mida autor meie versioonist arvaks.“

Lavastuse „Rohelised niidud“ ettevalmistamisel ollakse praegu algusjärgus, muusikalist poolt juba harjutatakse. „Kuna laulud on päris keerukad, siis lauluproove oleme juba teinud küll, need jätkuvad regulaarselt, et midagi juhuse hooleks ei jääks.

Kõige rohkem meeldib mulle muidugi see, et keegi võttis lõpuks ette teha lavastus Eesti Raadio meeskvartetist. Olen sellest palju mõelnud ja rääkinud, lisaks olen selle ajastu muusika suur asutaja ning nende plaat on mul peas, sest seda sai noorena vennaga palju-palju kuulatud ja kaasa lauldud,“ sõnab Kalle.

ROHELISED NIIDUD

Muusikaline lavastus „Rohelised niidud“ on kuuekümnendatel loodud armastatud muusikutest koosnenud EESTI RAADIO MEESKVARTETI lugu.

Kvartett koosseisus UNO LOOP, ERI KLAS, ARVED HAUG ja KALJU TERASMAA tegutses aastatel 1960–1964 ning sai oma üsnagi lühikese tegutsemisperioodi jooksul ääretult populaarseks ja armastatuks.

Tänu neile jõudsid Eesti rahvani sellised laulud nagu „Romantika“, „Viljandi serenaad“, „Imeilus suvepäev“, „Sügisesed kirjad“ ja muidugi „Rohelised niidud“. Neis lugudes ei räägitud sõnagi nõukogulikust ülesehitustööst ega viisaastakuplaani täitmisest, vaid kaunist Eesti loodusest, suhetest ja armastusest.

Need laulud kõlasid legendaarsetes Tallinna restoranides, kus elu algas alles pärast keskööd, gastrollidel üle laia Nõukogude Liidu, kus kvartetipoisse peeti enamasti välismaalasteks, ja muidugi kõikjal üle Eestimaa laululavadel ja kultuurimajades. See oli nelja andeka mehe noorusaeg täis pööraseid seiklusi, armumisi ja eneseleidmist.

Autorid: Ott Kilusk, Tarmo Kiviväli, Maarek Toompere. Lavastaja: Priit Võigemast. Teksti autor: Ott Kilusk. Muusikajuht: Siim Aimla. Lavastuses osalevad: Mait Malmsten, Priit Võigemast, Kalle Sepp, Priit Strandberg, Sepo Seeman, Birgit Sarrap, Jan Uuspõld jpt.

Osta piletid kas endale või kingiks SIIT!

Rohelised niidud

Jaga
Kommentaarid