"Ma ei pidanud ennast väga kitsa maailmavaatega inimeseks, aga see kogemus on ikkagi midagi täiesti uut," kirjeldas Krinal oma esimesi muljeid, kui 2012. aastal Palestiinasse vabatahtlikuks läks. "Igasugused tavalised asjad, mis meile on märkamatud või iseenesestmõistetavad, on siin nii komplitseeritud või kohalikele isegi võimatud. Mina olen niigi eelisseisundis, sest mul on välismaalase pass!"

Aastatepikkune opressioon selgitab Krinali sõnul, miks kohalikud - ka need, kes Hamasi poliitilise parteina ei toeta - 7. oktoobril toimunud rünnaku üle liialt südant ei valuta.

"Iga surm on tragöödia, aga kui sul on ühelpool selline superriik, nagu Iisrael, kellel on nii suur armee ja suured reservid; teisel rahvas, keda hoitakse ühest küljest avaõhuvanglas (Gaza) ja teisest apartheid-süsteemis (Läänekallas), tundub ebaõiglane rääkida ühest vastupanuhetkest kui suurest terrorismist," vahendab eestlanna kohalike tundeid.

„Kuni Iisraeli ei võeta vastutusele nende tegude eest, ei saa me hukka mõista seda, kuidas palestiinlased sellele vastavad!"

Vaata lähemalt artikli päises asuvast videost.

Jaga
Kommentaarid